Eile pealelõunaks sain kapi kokku, raske ja väsitav oli... Mõtlesin, et geenid pole vist kaduma saanud:P. Mul ju onu ja vanaisa (isaisa) tislerid, nii et arenguruumi on. Juhend, mis kaasas, oli mõttetu. 1,5lk inglisekeelset teksti mööbli töötlusvahenditest ja pikk jutt sellest, kui tänulikud nad ikka on, et ma kapi ostsin. Siis läbi kopeeri lastud paberilipakas, kus peal mitu tk üht või teist jubinat kaasa on pandud ja 5 udupilti kapi kokkupanemise staadiumitest. Huvitav, kas nad ise on mõne sellise juhendi alusel kokku pannud? Igatahes mul on pikaks ajaks siiber. Hea, et ma suuremat ei tellinud nagu algul oli plaanis.
Eesti Post on eraldi case. Hobuserauavuntsidega 60ndates viril vanamees pani paki välisukse ette maha. Vihma sadas, muide. Küsis, kas abilisi pole? "See on raske pakk!" ja sõitis ära. Aga vähemalt hea teada, et ELS mõningatel juhtudel ikkagi maale satub. Tekin siis paki lahti ja tassisin detailid ükshaaval teisele korrusele. Ah, tegelt, mis seal ikka viriseda. Ise tellisin ju. Lihtsalt vahel lööb kopa ette, kui pead kõigega ise hakkama saama.
Aga mis geenidesse puutub, siis äkki peaks veel sepatööd proovima:). Mu vanavanaisa (emaema isa) oli mõisas sepp ju :P
*************************************************************
I`m too lazy to translate it all ... But shortly, ok...
I was thinking about genes when I worked on wardrobe yesterday. I have 2 relatives who know well how to make furniture - my oncle and grandfather. Maybe that`s why I survied :D. It was really difficult...
Then I was thinking about my second great-grandfather who was blacksmith in local manour. Maybe I should try some ironwork, too? Actually I did it last summer and it was really interesting. But hot and needs much power. Picutre is made last summer, it is me there and I`m making an iron nail.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar