Eile oli pisike kudumaraton:). Kuna laupäev kulus muudeks tegemisteks, siis tõsiselt sain kududa alles eile. Olin vanaema valves ja ema sai natsa puhkust. Rogue`i üks varrukas on valmis, teisel lõpetasin mustriosa (54.rida). Rohkem ei jõudnud, sest kudumine oli selline jupiti. Vanaema palub midagi, siis paned jälle töö kõrvale ja jooksed. Isegi imestasin, et nii palju jõudsin teha.

Nüüd ma ju enam rongiga ei käi ning kudumisaeg kohe kahanemas :P ja kuna nii vähe on jäänud, siis näpud sügelevad. Tundub, et seekord siis:
1) on kampsun paraja suurusega
2) lõnga jagub
3) värv on kena
4) muster jookseb. Vaja oleks veel paar tunnikest vaba aega ning siis oleks valma! Jube põnev:).

Tegelikult aga peaks lugema midagi lamatistest ning sellest, kuidas vanurit kõige efektiivsemalt tõsta. See venitamine on ikka ebanormaalne, käe- ja kõhulihased valusad. Ei teah, kuidas ema jaksab... pooleteist nädalaga on toimunud totaalne taandareng (kui seda saab niiviisi nimetada... ).
Õnneks on kudumine enamasti selline, et saab juttu ajada ning silmaga jälgida toimuvat ning vajadusel kiirelt reageerida.