Mulle laekus täna koju hunnik igivanu Nõukogude Naisi. Päris äge lugemine on:).
Jäin lugema lugejate kaebekirja õmblusmasinate puudumise üle:

"Vastuses Pravda toimetusele ütles üleliidulise tootmiskoondise Sojuzlegmash ülem Gogolinski, et õmblusmasinad on meie maal praegu üks kõige defitsiitsemaid laiatarbekaupu, sest 60ndate aastate keskpaiku lõpetati nende tootmine kõigis ettevõtteis peale Podolski mehaanikatehase.
Õmblusmasin loeti tollal mitteminevaks kaubaks, arvati, et meie teenindus hakkab rahuldama nii täielikult kõikide inimeste riidevajadust ja -maitset, et õmblusmasin jääb vanaemade ajaviiteks. Aeg on kinnitanud tollase arvamuse ennatlikkust. Huvi õmblemise vastu on eriti viimasel ajal ja just noorte naiste seas kasvanud, naised tunnevad end õmblusmasinata nagu ilma käeta! " (NN, 1984, 7).

Vaat, mis lugu! Minu arust olid õmblusmasinad defkakaup ka hiljem. Mul oli ema 90ndate varases alguses AÜ kaudu miskises järjekorras, et saada elektriga töötavat masinat. Tsaika oli see tegija tol ajal:D. Mäletan, et aasta lõpus tekkis Kehra tööstuspoodi mingil hulgal kaupa, mis tuli järtsulistel siis nii umbes paari päeva jooksul välja osta. Käisime salvoka ja rongiga massinat ää toomas. Elektrilist ei saanud aga saime jalaga kabinetmasina, mis on mul vastu pidanud siiani. Ilge jurakas on, tumepruunis suures kastis käib. Armastab ainult nõukaaegset niiti, paksu riiet ja pikki õmblusi :D. Tegelikult võiks nüüd majapidamises olla juba uus ja korralik masin aga kuna ma vähe õmblen, siis pole otsest nn karjuvat vajadust olnud. Eks kunagi ostan kui raatsin :P
Aga see nõukaaegne lugu oli lahe lugeda.