esmaspäev, 17. juuli 2017

Linasest kardin

Lõpuks on too siis valmis.


Ravelry´s on kirjas, et alustasin 26. juulil 2016 aga see pole eriti hea näitaja minu puhul. Ma koon asju tuju järgi, vahetan poolikuid projekte ja vahel jäävad kudumid ka pikalt seisma. Nii et täpselt ei oskagi öelda, kaua mul sellega läks. Kõige aeganõudvam on muidugi proovilapid, silmuste arvutamine, motiivide sättimine ja jooniste tegemine. Kui muster juba klapib ja kuduma saab hakata, läheb kiiresti.

Alustasin Greta Garbo motiividega, vahele sättisin triibulised paneelid Helga Rüütli raamatust. Alguses oli plaanis ka äärepits alla teha aga kui kardin valmis oli, tundus, et kohe üldse enam ei sobi. Nii jäigi selline lihtne ja lakooniline muster ainult. Kuna aken on üsna lai, siis kardinapuu ainult otsest kinnitatuna sirge ei püsi. Keskele tuli ikkagi panna toetuskonks ning see tingis ühes tükis kootud kardina puhul ülaserva pisikese vaheosa kudumise. Alguses see mind häiris aga nüüd, kui kardin akna ette sai, ei sega üldse.

Tihedus tuli täpselt paras. Ühekordse kudumine on muidugi omaette teema, mingil hetkel hakkab muster pisut viltu kiskuma aga tundub, et venitamisega sain sirgeks ja hetkel hoiab. Kahekordsega oleks jäänud liiga tihe, ma tahtsin just sellist päevakardinat, mille alla käib õhtuks ribakardin varjuks.

Materjal: ühekordne linane, valmis kardin kaalus 187 grammi.
Vardad: 3.0 ja 3.5
Motiivid: "Greta Garbo" Haapsalu salliraamatust ja "Triibuline" Helga Rüütli raamatust.
Mõõdud: 336 x 105 cm

Venitamine oli omaette teema. Ei olnud nii suurt pinda, kuhu laotada ja raamid ka pisemad. Samas raamile ei julgeks panna ka, sest see materjal oli kohati ikka suht ebaühtlane. Tegin elutoas sohva lahti ja hakkasin otsast nööpnõeltega venitama. Kaks kolmandikku kuidagi mahutasin ära, teise osa lihtsalt laotasin venitatud osale peale ja pärast aurutasin õrnalt murdmiskoha läbi räti ära.


Nalja sai sellega ka muidugi. Kui astuda liiga sohva servale, viskas keskelt magamisasendisse pandud seljatugi end üles ja kiskus kardina kaasa. Siis tuli kõik uuesti sättida ja tagasi venitada. Seina ja ülemise serva vahel oli jube vähe ruumi ronimiseks, jalad väsisid ära ja selg jäi kangeks :))) Kerge tüdimus oli juba kallal aga valmis ma ta lõpuks sain. 


Kududa on linast kordades mõnusam kui klassikalist villast (või siidist, mis ei ole minu lemmik). Kui ikka silmus maha libiseb, jääb too fikseeritud asendisse ja lihtne on üles korjata. Ka harutada on kerge. Nuppe aga pesuga ühtlasemaks ei saa nagu vahel villasega on. Nood jäävadki suht samad kui kududes, ses mõttes peab pisut rohkem sättima kui väga perfektset tulemust tahta.

Mõnus kogemus oli! Arvan, et selline kardin viimaseks ei jää.

Kommentaare ei ole: