Koeraga jalutamas käies juhtub sageli, et loomal on tuju nuusutada iga kivi või rohuliblet, põhjalikult! Mulle ei meeldi ka koera alati rihmast sikutada ja iga hinna eest motiveerida. Kui maius tasku panna, siis ta ikka kõnnib ja enamasti pole probleeme aga vahel võiks küll teole ka silmad ette teha. Kui on aega, siis ma lasengi tal lonkida ja nuuskida. Hädad teeb ta tavaliselt kohe ära, nii et edasine on rohkem värske õhk ja zen :)
See on parim aeg oma mõtteid mõlgutada, nt mõtelda peas valmis järgmine blogipostitus, planeerida tööasju või lihtsalt tajuda ümbritsevat ilma. Lasen siis koeral olla ja vaatan nt linde või... puid.
Mulle meeldib libistada kätt üle vana puu koore. Vanad mõisapuud on nii krobelised ja suured. Mida vanem puu, seda krobelisem pind. Nagu vanainimese nahk. Katsud seda "nahka" ja mõtled, mida see puu oma kasvuea jooksul kõik näinud on. Mõisapreilid, sõjad, vaikelu, mõne paarikese kurameerimised, mõisaehitus, erinevad aastaajad, koolielu siis ja hiljem... Ja nemad muudkui kasvavad... Mul on puude ees suur aukartus ja alati on nii kahju kui torm mõne väga vana puu ära lõhub või inimene mõtlematult maha võtab.
Vigala Sass ütles kunagi mu täditütrele, et kas sa ise paned metsas tähele, et puudutad kindat tüüi puid, mitte kõiki? Ma ei mäleta, mismoodi ta seda seletas. Ma ei ole enda puhul täheldanud otsest vastumeelsust mõne liigi suhtes, võibolla ainult pappel ei meeldi aga seda ka rohkem lõhna pärast. Mul on tundlik nina ja suvel pappel lõhnab minu meelest kohutavalt. Aga jah, igal puul on oma muster ja lõhn. Ei ole mõnusamat tunnet kui kuumal suvel jalutada vaigu järele lõhnavas männikus nt.
Kui me jalutusega hilja peale jääme, tulevad lapsed ja õpetajad vastu. Maal on komme, et vanemaid tuleb tervitada, isegi kui ei tunne. See on vist igipõline traditsioon, meil kodus ikka tambiti, et kus on selle häbi ots kui selle ja selle tütar või lapselaps tere ei ütle! Ma ikka arvasin, vahepeal, et see on juba igand aga ei sugugi. Lapsed tulevad vastu ja ütlevad "tere hommikust". See on nii armas! Ainult et nüüd olen mina see vanem inimene, kellele tere öeldakse :)
Vahel haagib mõni laps end meile sappa. Suhtleb koeraga, küsib pai teha või jalutab niisama kaasa. Lapsed on nii avameelsed, et räägivad edasi kõik, mis kodust kuulevad. Vahel mõtled, et püha mooses, kas vanemad ikka teavad kui "suured kõrvad" neil kodus kuuldel on ja kas ma ikka pean kõike seda teadma :)
Nii et jah, neil jalutuskäikudel näeb puid ja kuuleb maid. Nii hullusti ei ole õnneks läinud kui selles loos siin.
See on parim aeg oma mõtteid mõlgutada, nt mõtelda peas valmis järgmine blogipostitus, planeerida tööasju või lihtsalt tajuda ümbritsevat ilma. Lasen siis koeral olla ja vaatan nt linde või... puid.
Mulle meeldib libistada kätt üle vana puu koore. Vanad mõisapuud on nii krobelised ja suured. Mida vanem puu, seda krobelisem pind. Nagu vanainimese nahk. Katsud seda "nahka" ja mõtled, mida see puu oma kasvuea jooksul kõik näinud on. Mõisapreilid, sõjad, vaikelu, mõne paarikese kurameerimised, mõisaehitus, erinevad aastaajad, koolielu siis ja hiljem... Ja nemad muudkui kasvavad... Mul on puude ees suur aukartus ja alati on nii kahju kui torm mõne väga vana puu ära lõhub või inimene mõtlematult maha võtab.
Vigala Sass ütles kunagi mu täditütrele, et kas sa ise paned metsas tähele, et puudutad kindat tüüi puid, mitte kõiki? Ma ei mäleta, mismoodi ta seda seletas. Ma ei ole enda puhul täheldanud otsest vastumeelsust mõne liigi suhtes, võibolla ainult pappel ei meeldi aga seda ka rohkem lõhna pärast. Mul on tundlik nina ja suvel pappel lõhnab minu meelest kohutavalt. Aga jah, igal puul on oma muster ja lõhn. Ei ole mõnusamat tunnet kui kuumal suvel jalutada vaigu järele lõhnavas männikus nt.
Kui me jalutusega hilja peale jääme, tulevad lapsed ja õpetajad vastu. Maal on komme, et vanemaid tuleb tervitada, isegi kui ei tunne. See on vist igipõline traditsioon, meil kodus ikka tambiti, et kus on selle häbi ots kui selle ja selle tütar või lapselaps tere ei ütle! Ma ikka arvasin, vahepeal, et see on juba igand aga ei sugugi. Lapsed tulevad vastu ja ütlevad "tere hommikust". See on nii armas! Ainult et nüüd olen mina see vanem inimene, kellele tere öeldakse :)
Vahel haagib mõni laps end meile sappa. Suhtleb koeraga, küsib pai teha või jalutab niisama kaasa. Lapsed on nii avameelsed, et räägivad edasi kõik, mis kodust kuulevad. Vahel mõtled, et püha mooses, kas vanemad ikka teavad kui "suured kõrvad" neil kodus kuuldel on ja kas ma ikka pean kõike seda teadma :)
Nii et jah, neil jalutuskäikudel näeb puid ja kuuleb maid. Nii hullusti ei ole õnneks läinud kui selles loos siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar