neljapäev, 30. aprill 2015

Jalutaja

Rosin on avastanud kevadise jalutuse võlud. Alla 3,3km ringi enam välja ei mängi. Ärge mitte unistage! Tavaliselt teeme oma lemmikringi õhtuti kui ilm vähegi lubab ja jaksu on. Täna aga mõtlesin, et teeme pool ja hommikul. Inimene mõtleb, koer juhatab.

Koduhoovist ringile põrutas sellises tempos nagu oleks kiirendusvõistlus lahti läinud. Tempokas samm, nõtke kõnnak, saba püsti. Väga hästi kõndiv loom ühesõnaga! Jõudsime mõisani, hakkasin meelitama, et äkki pööraks tagasi, vaataks kasse ja läheks koju sööma?

Mkm, edasi! Uus katse meelitada, taskupõhjas oli veel veidi kondikujulisi maiuseid ka.
NO ok, ma pööran tagasi aga teiselt poolt teed palun. Mis siis, et ei ole kõnniteed? Ma võin heinas ka käia. Oot, ma söön natukene värsket heina. Sul on kiire või? Tööle? Jälle? Alles eile sa käisid ju ja olid terve pika õhtu ära.

No hästi natukene ma ju võin liikuda ka aga no kuule, eile me ei jalutanud eks? Kannata, loom peab saama värsket õhku ometigi. Las ma natukene mõnulen...
Jalad on ka na kanged, nagu ei saaks üldse käia. Äkki on midagi viga? Ei, ära tõsta mind, mul ei ole mitte midagi seelikusse peidetud!!!
Oeh, nii, tagasi maapeal. Unistame natukene, nii mõnus õhk. Ma ju liigun, mis siis et aeglaselt.
Ära tiri kogu aeg rihmast ega ma mänguasi pole. Jaja, ma tulen. Kodu ju siin samas, kuhu meil kiiret... oh milline kaunis hommik. Hiljaks ja hiljaks, tõusnud siis varem üles ometigi, loom peab siis selle pärast nüüd tormama, et inimene ajaga kimpus on.

Oh seda elu, nüüd oota jälle õhtuni enne kui jalutama saab.

Kommentaare ei ole: