Uus rutiin

Mult vahel küsitakse, et kuidas Rosinal nüüd läheb. Et tal pole ju nüüd enam kedagi, kelle peale kade olla. No ega see asi siis vanasti ka nii hull polnud. Eks nad said kenasti ikkagi hakkama kah ju.

Ma ikka vahel mõtlen, et nad olid kahekesi rohkem sõbrad kui B ja Suska omal ajal või siis täpsemalt väljendudes, lähedasemad. Suskaga pidi Mutil olema alati meeter maad egoruumi, kuigi nad ei kraagelnud ega kadetsenud. Aga oma kõrvale B istuma või vedelema teist koera ei tahtnud, lihtsalt läks ära kui keegi liiga külje alla pressis.

Rosinale oli aga rohkem lubatud. Ma ei teagi, kas see tulenes Muti vanusest juba või oligi Rosin Bga selline rahumeelsem, ei pressinud end jõuga peale, vaid nihutas seda kujuteldavat piiri nende kahe vahel tasapisi. Tabasin neid sageli suhteliselt koos magamas, mis B puhul oli üllatav aga omamoodi armas ka. Kaks mutikest.

Maal, Blacky lemmikpadjal

Jalutuskäigu järgne lösutamine

Esimesel paaril õhtul, vahetult enne sööki Rosin ikka pisut otsis. Vaatas esikusse ja majja ja magamistuppa aga see on olnud selline põgus hetk. Peamine on ikka see, et inimene on olemas ja saaks sülle pugeda.

Meenutasin ka koerte veidruseid. Igal on ikka omad naljad, ses mõttes on igaüks neist omamoodi erinev olnud. Leidsin koerte vanad videod, neid on armas vaadata.

Suska oli kuulus oma pudelite poolest ning armastas joriseda.

Suska suundumas koju järjekordse pudeliga

Blackyle meeldisid padjad

Rosin on sülekoer ning tal on naljakad magamispoosid:

Igaühel oma trikid, mida meenutada. Ühtlasi on mul ka hea meel, et ma läbi aastate siia seiku olen kirja pannud. Mälu on lühike ja nüüd vanu lugusid üle lugedes, polnud osad enam meeles.

Elu läheb edasi ja eks Rosin samuti harjub nagu me kõik. Jagamatul tähelepanul on ju ometigi kah omad eelised :)