neljapäev, 11. august 2011

Komandeering. Business trip.

Meil oli eile jälle komandeering. Viimasel ajal on neid nii sageli, et päevad lähevad sassis ja rutiin on häiritud. Kõigepealt pani perenaine meid eelmisel õhtul mõlemaid vanni, kuna me olevat liiga räpased ja nii ei sobi ometi komandeeringusse minna. Perenaine ütles, et kui keegi tahab teda vihasena vandumas näha, siis tasub seda teha kindlasti hetkel kui järg on jõudnud Suska pesemise kätte. Eks ta ole jah, ega see putukas ei suuda olla ei paigal ega vait. Aga pestud me saime ja väsitav see protseduur oli.

Oli alles pilkane öö kui köögist kostis kolistamist. Turtsusin pahameelest ja pugesin kaugemale voodi alla, et see müra mu und ei segaks aga putukas ärkas üles ning pani köögi suunas plagama. Tavaliselt tähendab see, et midagi söödavat ilmub silmapiirile, kuigi vahel ta paneb mööda ka muidugi. Kes neid noori teab, igatahes ma ikkagi pidin oma paksu kere voodi alt välja ajama ning vaatama minema. Selgus, et perenaisel olid porgandid puhastamisel ja no ei ole paremat asja kui porgandid. Aga ma unustasin ära, et ta vahel on kaval nagu porikärbes, nii et sel hetkel kui me ennastunustavalt porganditele pühendusime, topiti meile kaela jalutusrihmad. No kiire pilk kellale näitas, et nii vara pole me juba ammu õue läinud. Süda aimas halba!
Tuiasime siis perenaise utsitusel märja rohu sisse ja ainuüksi sellest külmast niiskest tundest tuli piss kiiremini kui tavaliselt. Siis mõtlesin, et kohe lastakse sooja tuppa tagasi aga no kus sa sellega. Tuli ronida autosse ning muuhulgas kuulsin meie hoidja nime. Seal on muidugi tore, mulle täitsa meeldib aga ma oleks veel tahtnud pikutada oma lemmiknahal riiuli ees.

Peale lõputut sõitu ja tankimist kuskil linnas jõudsime me kohale. Tervitasin viisakalt hoidjat ja sain mitu paid. No see juba läheb, mulle meeldib kui mind sügatakse. Õnneks sai kohe tuppa magama minna ja meie lemmikfliisihunnik oli ka kaasas. Oma lõhn ikkagi manu. Perenaine kimas minema ja meie jäime hoidja juurde.

Üldiselt oli seal väga tore, ainult korra saime pahandada kui me lauahunniku alla peitu pugesime. Minu meelest oli seal nii mõnus. Katus peakohal ja kassilõhnad, pisut mullast pinda ja värske õhk. Aga hoidja pidi minema varrukatrenni, me veel ei tea täpselt, mida see tähendab aga see tundus olevat väga oluline trenn. Seega ma ütlesin Suskale, et no lähme siis tagasi majja. Kui me poleks lauahunniku alt välja tulnud, oleks pidanud hoidja need lauad ükshaaval ümber tõstma ja see oleks väga kaua aega võtnud. Nii et mitte pahandusi perenaisele kaela tuua, otsustasime me käituda viisakalt ja kuuletuda. Vahel ju võib.
Kell oli juba üsna palju kui perenaine lõpuks välja ilmus. Me oleks veel pisut soovinud parki nuusutada aga auto ootas ja eks koduigatsus hakkas ka ligi hiilima. Autos oli muidugi jõle, perenaine kuulas mingit läti diskot ja laulis kaasa. Kodus ma tal laulda ei luba üldiselt aga no autos, hea küll siis. Aeg oli hiline ja eks ta vajas motivatsiooni, et end reipana hoida. Suskin muidugi viskus jälle põiki üle minu selja magama, kasutades mind padjana. Ärahellitatud põngerjas selline! Aeg-ajalt tegi perenaine pai ja vaatas, ega ma väga pressi all pole. Kodus oli lemmiknahk alles, kimasin sinna vedelema ja jätsin teised toimetama tubadesse.

Oma kodus on ikka tore, need komandeeringupäevad on na pikad.

1 kommentaar:

Helen ütles ...

Jah, ega see pensionari elu kerge ole :)