Kõigepealt laotasin riide põrandale, et võtta mõõte ja lõigata välja. Pöörasin korraks selja, et haarata käärid ja leidsin kotiriidelt lisakihi ühe laotunud śotika näol. Seltsimees oli nii pikk kui lai ja ülimalt rahulolev.Vaidlesime pisut ja sain ta siis sealt ära kupatatud. Löön käärid riidesse ja asun ülima täpsusega sirget joont lõikama kuni ette jääb kellegi suur nina. Jälle seltsimees! Pressind end tagasi nagu tulvavesi kevadel.Kamandan minema ja jätkan.
On aeg koukida kapist välja õmblusmasin. Kapiuste kolina ja mõningase mässamise tulemusena väljun eesmärgipäraselt masin kaenlas ja koerad kannul. Kohutav uudishimu. Üle nuusutatakse juhtmed, minu püksid ja passitakse seni kuni masin lauale korda seatud saab. Nii, on aeg hakata õmblema. Selle peale lahkub pea püsti elutoast mutike B, kelle meelest sellist müra ei suuda mitte keegi taluda. Suska kannatab vapralt, sest ta lihtsalt ei saa nii põneval hetkel mind tuppa üksi jätta.
Lähen panipaigast tooma triikrauda, Suskin sabas. Täpsemini väljendudes sõna otseses mõttes jalus. Panipaigas on nimelt kuivamas hunnik porgandeid ja mitte kunagi ei saa jätta kasutamata juhust pressida end sinna kaasa. Tulutult muidugi, pettunud ilme ees naaseb loom elutuppa ja jääb uuesti passima.
Niiviisi kahe mehega vuristame poekoti kokku, triigime ära ja sätime pildistamiseks valmis. Kaadreid tuleb teha terve seeria enne kui tuleb välja mõni selline, kus ei oleks peal koera saba, habet, kulmu või peed.
Lõpuks on see va kott valmis ja Suska sest õmbemisest väga väsinud.
Pilt tuleb hiljem, kui kingitus on juba omanikule edastatud :)
Edit: pilt lisatud.
Haa :) Aga sa püüa õmmelda siis, kui seltskond kahejalgseid samasugust uudishimu tunneb. Nood kipuvad ise masinat käivitavat talda pressima, juhtmeid seinast sikutama, masina lülitusnuppu klõpsutama, kääridega kangast või paremal juhul niiti lõikuma jne. Mitte, et ma siin kedagi nüüd võrdleks. Seda juttu lugedes lihtsalt meenus elavalt viimane kord, kui ma ise õmmelda püüdsin.
VastaKustutamnjah, Erruga samal põhjusel ei saa mina ka õmmelda (mitte, et ma väga oskakski, khm).
VastaKustutaMinu kass valvab IGA kord peale wc käiku vannitoa kraanikausis, kas hügieenitoimingud korralikult tehakse.
Kontroll peab olema :).
VastaKustutaEks lapsed kah ükskord kasvavad, siis ehk saab õmmelda ja kõike muud.
Pinginaabri tütar üritas oma esimesel eluaastal nööpnõelu süüa aga nagu hiljem pilt näitas, tegi hoopis nalja ja pold nõelu kuskil. Sellest hoolimata ma mäletan, et tal olid ema õmmeldud riided. Eriti eredalt meenuvad sellised nunnud lastemustrilised fliisipusad, jakid ja mütsid.
:D Tore kui on publikut! Mõtle kui igav oleks olnud kott niimoodi valmis õmmelda, et keegi ei olekski huvi tundnud! Nüüd on, mida meenutada.
VastaKustutaMuidugi, lastega saab tegelikult kõike teha. Mõned lihtsalt on tugevama närvikavaga ning teistel on leplikumad lapsed :) Ma ise ikka vahel harva õmblen ka üht-teist lastega koos. Viimasel ajal küll põhiliselt käsitsi nukke.
VastaKustuta