Endla rabas

Eile oli śotikatel matk Endla looduskaitsealal. Matk oli aus, läbisime vist lausa 12km, mis minu penidele oli raudselt eneseületamine. Mõtlesin, et kuidas Suska küll sellise väljakutsega hakkama saab aga näe sai kenasti. Teised ju kõik kimasid ringi, ega ta ei saanud olla mömm ometigi.


Blackyga oli alguses rohkem tegemist, siis kui kõik küüned laudtee lippide vahele kinni tahtsid jääda ja jalgealune kõikuma kippus. Mutike oli mures ja liikus teosammul, kõht maadligi, sundides oma tempos liikuma kogu gruppi. Aga siis sai laudtee otsa ja edasi kõndisime valdavalt metsaradu pidi. Keegi tõbras oli küll rajale puistanud ohtralt käbisid ja okkaid, lisaks langetanud puid, mis tegid rajast sellise loodusliku agility kohati aga mõlemad seltsimehed läbisid selle vapralt.

Lõpuks pani väsimus penidel katuse sõitma. Kes üürgas sellepärast, et kõht oli hirmus tühi ja kes sellepärast, et lihtsalt väsimus viis mõistuse ää ja kõik käis närvidele :P.

Tubli mutikene piknikupaigas käppa puhkamas :)

Aga autoni me jõudsime ning lõpuks sai see piinarikas kodutee ka otsa (ei olnud pehmet küljealust ja piisavalt ruumi, et end sirgu lükata). Kodus joodi-söödi ning samasse ka külili vajuti. Siuke õnnis vaikus, mida lõhestas aeg-ajalt konte sirutava looma porin.

Ega mu oma unelgi miskit viga polnud, juba ammu pole nii mõnusat ja kiiret "maaühendust" voodiga olnud :D. Kondid valutavad ja saba nagu polekski, on siinkohal vägagi paslik tsitsaat!