Lapepõlves oli üks kõige põnevam paik vanaema kapis olev Norma plekist hingedega punane karp, milles peitusid nööbid. Nööpe ei visatud kunagi ära, isegi kui riie kaltsukotti läks. Alati võeti nääbid eest ja aet paela. Seal oli väga põnevaid nööpe. Erineva suurusega, kujuga, kannaga ja ilma, kitlinööpe ning pluusinööpe. Riidega kaetuid ja suuri lahmakaid palitunööpe. Ma arvan, osade vanus võis olla ikka väga soliidne.
Täna tuli mulle see karp meelde ja ma otsisin selle uuesti välja.... avastamisrõõm! Mõned valisin pildistamiseks ka, need mis armsamad olid värvilt, kujult või mälestuste pärast. Need suured servamustriga on väga armsad, kahju et neid nii vähe ja erinevaid alles on. Nood nelja auguga on ka omapärased. Nööbiaugud on korrapära musternäide!
Nood kannaga kollased paistavad tuhmid ja inetud aga tegelikult on nad peos nii soojad. Mõnele mõnusale pehmele kampsunile ideaalsed! Sama lugu on nonde punastega, millele serva muster löödud. Nood pasarohelised, mis metalsete kõrval paiknevad, need olid ema kleidil. Kahju, et jälle paar tk alles, peaks nagu rohkem olema. Need meenutasid lapsepõlves mulle keerusaia:). See nimi "pasaroheline" on minu teise vanaema leksikast, tema lemmiktoonid olid pasakollane ja roheline :). Ja minu lemmiktoonid ka.
Leidsin ülesse ka elevandi, kassi ja lillekesega lastenööbid. Kahjuks neid rohkem pole. Lapsepõlvest mäletan neid samuti üksikutena. Omale ma neid võtta ei tohtinud, võis kuskil vaja minna :P. Nii ma siis piilusin neid sealt karbist aeg-ajalt.
Omaette ägedad olid hiigelsuured palitunööbid. Neid ma ei pildistanud, sest paremaid ma ei leidnud üles. Vanaema oma viimastel eluaastatel jagas palju ära ka, võibolla noid enam polegi. Aga ma mäletan ühte suurt halli palitut, millel olid lapse rusikasuurused kannaga nööbid. Need olid nii lahedad! Palitu ka. Ma käisin sellega õues vahel, kuigi ema ütles, et ma "upun" sellesse ja "näen välja nagu odratolgus". Pikkus oli ju paras :). Ma ei teagi, miks see mulle nii hirmsasti meeldis. Põõn oli taga ja suured taskud ka. Vanaema oma oli aga enamasti kodus kandsin mina kui oli kiiresti vaja õue lipata. Vot selle nöpsid olid megalahedad.
Nööppidest mäletan veel, et meil oli kelder maja taga ja me käisime seal mängimas. Noh, vanaemal oli alati kari lapselapsi hoida ja siis tuli omale tegevust leida. Kelder oli peamine mängupaik enne kui onu mängumaja ehitas. Kord otsustasime lastega hakata seda koristama. Ja leidsime vanad riideräbalad kõige tagumisest nurgast. See oli selline maa-alune kelder, mida enam ei kasutatud. Katkise ukse ja mullase pinnaga. Vot, selle riideräbala küljes olid pärlmutternööbid, päikesekiire mustriga, keskmisest suuremad. Mälu järgi tundub nagu oleks too riideese olnud midagi brokaatset. Aga ma võin ka eksida... Üks nendest nööpidest oli pikka aega mul sahtlis muu veidra lapsepõlveträni seas tallele pandud. Koos saksaaegsete müntide, nõukaaegsete märkide, olümpiarublade ja taskukalendritega.
Ma ei tea, mis kiiks see mul nööpide suhtes on :D aga ma vahin neid siiani. Vahel second handis on ka nööbikastid, nt. Alles hiljuti ostsin posu puust nööpe, poest selliseid ju ei leia... või kui leiabki, siis see pole ju see. Asjadel peab minu jaoks lugu olema, isegi nii pisikestel nagu seda on nööbid.
PS. too purgikene seal on nõukaaegne pudel valitoolile. See on ka raudselt minu lapsepõlve lahutamatu osa! Mul läks alati sõitudel süda pahaks ning emal pidi too potsik kaasas olema. Ma ei mäletanudki, et see meil kodus alles on. Nööbid olid sees:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar