Meenutused eilsest ...

Lubasin muljetada siis eilsest natukene pikemalt. Eile toimus Raplas Inxi eestvedamisel vahva padjaklubi, kuhu kogunes käsitööhuvilisi üle Eesti. Planeeritud oli vaseliste tegemise õpituba. Mina omalt poolt lubasin laiali jagada ketrajate raamatud.

Paik oli hästi armas ning sobis selliseks ürituseks minu meelest väga hästi. Ja ilmaga olid nad ka kuidagi kokkuleppele saanud;), pole juba ammu nii mõnusat päikest näidatud. Aga mis minu päeva kõige päikselisemaks tegi, oli kingitus kullaketrajatelt! Nimelt arvasid nad, et peavad mind raamatutega sagimise pärast tänama ning kingitus ise oli vot selline:



Liann lõngapoe kinkekaardid:). Ma olen ikka täitsa sillas :))))! Aitähh :)

Vaselised mul nii hästi välja ei tulnud, kui teistel nobenäppudel. Ma polnud korralikult valmistunud ka. Mõtlesin, et viin raamatud ja natukene vaatan, mis toimub. Aga põnevaks läks ning ka mulle suruti traat+varras pihku ning nii ma siis seal pusima hakkasin. Tulemus oli selline:


Tegelikult peavad need jullad seal olema kenasti kõrvuti ning tihkelt kokku keeratud verdud. Aga kuna mul oli suht jäme varras ning peenike lõng, siis näevad nood vedrud välja nagu ventilatsioonitorud :D. Aga tehnikast sain aimu ja põnev oli ka. Esimene vasikas pidigi ju aia taha minema .P.


Hommikul enne starti leidsin postkastist Harrieti poe pakiteate. Kes veel ei tea, siis on oma uksed Eestis avanud uus veebipood nimega Harriet. Tegin sealt kah proovitellimuse. Teenindus oli hea, paki eest tuleb tasuda ette. Tellimuse tegin teisipäeva õhtul ja pakiteade tuli eile.
Minu proovinänn oli selline:


Postitöötajad ilmselt näevad mu pakke juba unes ka, nüüd tuleks küll pikema vahe teha :P. Kuigi oma usa pakki ootan ma ikka pikisilmi ja ei suuda aru saada, mis jama sellega lahti on. 12. märtsil teele lähetatud pakikene pole ikka veel Eestisse jõudnud. Sees 800 eegu eest raamatuid, sh minu Epsteinid!!! Kurp, kui kaduma saavad.

Dagöst siis ka.
Dagö oli seekord tõsine ja väga kriitiline. Lavalt käisid läbi vägagi mõtlemapanevad teemad - tänavalapsed, koolivägivalt, poliitikute nõmetsemised jms. Kriitiline on Saatpalu alati olnud aga seekord oli see kõik kuidagi nii teistmoodi. Igal uuel lool oma lugu jutustada, mälestus taustaks, enamasti isiklik, ka Saatpalu peret puudutav. Mõnel shokeeriv, mõnel lihtsalt nostalgitsev. Kohati oli rahvas suisa tõsine ja mõtlik saalis. Aga elustasid sekka mängitud vana lood:) - Jää, Ahmed, Shveits, Noorte inimeste laul jms. Rahvas laulis kaasa ning kõrvad mul siiani kumisevad. Heli natsa häiris, midagi oli liiga palju ja millestki jäi puudu. Võibolla olime liiga lava läheduses? Või olin ma lihtsalt selleks hetkeks natsa väsinud aga ma ei kaifinud nii megalt kui mõned aastad tagasi Haapsalus või siis Toiduklubi kontserdil samas paigas. Aga halb muidugi ka polnud. Lihtsalt see uus plaat on varasematest tõsisem, nõuab harjumist. (või olen mina vanaks jäänud :D).
Korraldus oli väga hea. Seekordne kontsert oli vanuse piiranguta, st oli ka alaealisi - nendele oli suisa omaette garderoob. Saal oli samuti jagatud alkoholialaks ja ilma. Kontrolliti passe, otsiti läbi. Publik oli viisakas, ei miskit ette heita!
Piletitega oli minul ju megavedamine. Nädal tagasi avastasin, et Tallinna kontsert on välja müüdud. Neljapäeval aga sain lingi, kus delfis keegi piletit pakkus. Klikk ja telefon teele ning ootele :). Reedel sain kõne, olin teine soovija ja esimest ei saadud kätte! Tõeline vedamine:).