Selle aasta suvine puhkus oli kodumaine. Kohustused, tujutus ja motivatsioonipuudus oli masendav. Aga kuna kogemus ütleb, et nelja seina vahelt tuleb end välja pressida, siis seda ma ka võimalusel tegin.
Muuhulgas läksin üle saja aasta vabaõhumuuseumisse. Millal teie viimati käisite? Ammu? Minge! Minu viimane visiit oli vist ka pea 10+ aastat tagasi. Muutunud on palju!
Setu hooned, kolhoosimaja, tegelusrada, lastele mängukohad. Kanad, kitsed, hobused. Veetsin vabalt mitu tundi jutti ja tore oli!
Natuke õõva ka. Kolhoosi kortermaja on selline, mida vist leiab siiani igast väikealevist. Mulle meeldis selle lahendus, dekaadide kaupa II korrus ja siis all, ühes toas täielikult renoveeritud kaasaegne lahendus. Kõik on võimalik, eks? Ja siis need pesukuivatamistorud ja puukuurid, kola nendes. Nostalgialaks kohtumiseks, aga ka tugev soov “ei taha mitte iial tagasi”. Selliseid asju ja olmet oli vist meil kõigil - ereliukas, desna, družba saag, pehme voodriga kummikud (Jugo miskisest maast vist?), Pipi pesupulber, plekist nõud soemüüriga pliidil, tikitud diivanipadjad ja tervet seina täitev polüestersektsioon. Kahtlustan ka, et muuseumil oli neid tube suht lihtne sisustada. Mu emal on siiani selline mööbel ja tikitud padjad. Ristiemalt ning tädilt. Kokkuhoidlikud sõjajärgsed inimesed korralikke asju ära naljalt ei viska. Kusjuures seal oli päris lõbus kolada ja meenutada, aga kodus pilte vaadates enam mulle see tunne kohe üldse ei meeldinud. Mingid lood ja seigad meenusid, mis olid kõike muud kui helged.
Aga see oli vaid üks maja. Muuseumisse kolama minge ikka, see on ju sisuliselt Tallinnas. Ja imearmas :)
Kui tuttav!
VastaKustutaNii kohatine tujupuudus kui enda tukkapidi väljatirimine.
Vahel on kojujäämine ka ikka pagana hea, sest hulk asju saab tehtud (kassikarvad kokku korjatud, rikutud padjad korda tehtud, kitsaksjäänud riided optimistlikult kõrvale pandud ja samas audioraamatut kuulatud).
Aga see vikerkaarevärvides padi! See lõi küll hinge kinni!
Mälestuste osas ka.
Ja kellel siis poleks olnud punaseid rüiupatju ja vaibakesi-vaipu!
Kusjuures tegelikult kaduv oskus selliseid tikkida. Mul meenub, et see oli omapärane tehnika, kuidagi kaeti neid kihte ühe tooni kaupa ja astme võrra laiemaks minnes vms. Tädi kunagi näitas, aga enam ei mäleta... Lahedad nostalgilised, mul on paar tükki alles, koertele meeldis kodus nende peal pikutada.
KustutaPäris mitu aastat viimasest külastusest. Minu meelest siis nad alles seadsid üles seda korterimaja. Kindlasti oleks huvitav uuesti käia. Ehk järgmisel korral. Mulle üldiselt meeldib seal, meeldib üldse sarnastes vabaõhumuuseumites käia, meeldib ajalugu. Olen siin aegajalt meie vabaõhumuuseumi soovitanud külastada, aga tundub, et enamasti ei jagata minu vaimustust.
VastaKustutaMulle ka meeldib, eriti kui on pisut näha ka tekstiilkogusid. Vabakal on tegelikult päris suured kogud, muisis saab kategooria alusel lapata. Ja muuseumis on konkreetsed päevad ja tunnid, kus neid ka näidatakse. Nt selles ja selles talus, vaatame kella 12st tekke jne.
KustutaLäti oma korraldab selliseid üritusi, kus terve nädalavahetuse jooksul saab ettekujutuse erinevatest töövõtetest. Aiaehitusest kuni linakiu töötlemiseni, lisaks kauplejad jms. Soovitan, neil on muuseum Riiga sõites enne jõge vasemat kätt. Ka hästi suurel territooriumil ja mõnus piknikukoht.
Mulle meeldib Läti Vabaõhumuuseum kordades rohkem kui Eesti oma, nii kurb kui see ka pole. Lätlastel on igal sammul midagi vaadata ja uudistada, eestlastel saab kõvasti kõmpida... Läti Vabaõhumuuseumis toimuvad käsitöölaadad on ka väga toredad.
KustutaMina ka lätlasi väga armastan, aga nende Vabaõhumuuseumist kuulen esimest korda. Tuleb meelde jätta!
KustutaPisi, millal sa viimati käisid meie omas?
KustutaMul on tunne, et nii meil kui Riias kui on üritused, siis jääb mulje, et on kordades rohkem vaatamist. Ma olen käinud Riia omas 2x ning esimesel korral oli see oskuste päev, mida nad korraldavad kas augusti lõpus või septembri alguses (Amatu..). Igas kohas olid müügiplatsid, näidati vanu võtteid, tutvustati töövahendeid. Siuke melu käis.
Teisel korral oli keset nädalat, pealelõunal. Nägime vist kokku 10 inimest, hiigelsuur maa-ala ja kõnnid nagu segane. Tuulikud olid eriti kaugel ja igale poole ei saanud taludesse vaatama ka. Mulje oli kapitaalselt teistsugune.
Viimati Tallinnas mul seda tunnet polnud, et liiga suur, pigem oli kohati tunne, et ma äkki ei liigu õiget trajektoori mööda ja midagi jääb nägemata. Kaks söögikohta, kiigeplatsid, mängukohad, pood. Talude väravatel on info, mis kellast näeb lisaks asju ja tutvustakse kogusid. Hobune sõidab. Setu talu juures on kaks kitse, pressivad end sappa ja tahavad pai. Kohe sissepääsu juures on kanad. Lisaks lastele erinevate lukkudega mängusein jms. Ma polnud tükk aega käinud ja minu jaoks oli ikka palju uut. Nii et soovitan :)