Isa on pidanud peale sõjaväest naasmist lugemispäevikut. Päris huvitav nimekiri, tekitab kiusatust need samas järjekorras kunagi läbi lugeda. Suur hulk raamatutest on Loomingu Raamatukogu omad, osad ka loetud.
Proovisin otsida Raamatukoi veebipoest selleaegsetele trükistele lingid. Osade kaanepilte isegi mäletan. Raamatukoi on kenasti enamuse vanast Eesti trükisest baasi sisestanud koos kaanepiltidega. Kui trükis müügil, siis on seal juures ka hind.
Isa lugemispäevik: 4. dets 1969 — veebruar, 1970.
Joachim Wohlgemuth.
Bill Naughton. Alfie
M. Unt. Hüvasti, kollane kass.
M. Unt. Mõrv hotellis. Phaethon, Päikese poeg
Larissa Danko. Sergei Prokofjev
A. Saar. “Suletud ring”
J. Updike. Kentaur
B. Shaw. Noored lõvid
Hans Henny Jahnn.
Jacek Bochénski. Tabu
Ilja Konstantinovski. Aegumistähtaeg
Jaroslava Blažkova. Nailonkuu
E. Vetemaa. Pillimees
Thomas Hardy. D'Urberville'ide Tess
H. Mänd. Miks sa vaikid?
A. Uustulnd. Meri põleb
E. Krusten. Okupatsioon
Ivar Lo-Johansson. Ainult ema
Teet Kallas. Puiesteede kummaline valgus
A. Marshall. See on rohi...
Hugo Angervaks. Kelk soo peal
Kobo Abe. Luitenaine
Alan Sillitoe. Ukse võti
Mida sina lugesid 21-22aastaselt? Kas pidasid ka lugemispäevikut?
Ps kui keegi leiab puuduva raamatu kohta andmed, siis andke märku (kaanepilt, ilmumisaasta jms. Ilmselt 1968-69?)
Ses vanuses ilmselt ei lugenud, kuna elu oli :) palju neist olen lugenud, aga mõned on päris uued. Thnx ideede eest
VastaKustuta21-22'selt ülikooli ajal eriti palju ei lugenud, elu oli nagu eelpool mainitud. Elu oli nagu raamat, mis seal ikka lugeda :D Selles vanuses vahel tüdrukute ühikas vedeledes jäi mõni raamat näppu kui igav hakkas. Lugesin rohkem kooliajal ja kui juba abielus ja kodumaa tolm saabastelt pühitud, ehk siis kui aega laialt käes.
VastaKustutaHuvitav, kunas see lugemisharjumus siis inimesel ikka tekib :D
Kustutalugemisharjumus tekkis lapsena. Ma sain ikka pidevalt pahandada, et ära loe nii palju, rikud silmad ära :) :)
Kustuta21-22 aastasena lugesin oluliselt rohkem, kui praegu, aga MIDA täpselt, kes seda enam mäletab :D Lugemispäevikut pole pidanud, kui välja arvata algkoolis kohustuslikus korras (pilte tuli ka joonistada sinna :D) ja siis üks aasta, kus ma iga kuu blogisin raamatutest, mida kuu jooksul lugesin. See tegelikult oli väga tore, pani rohkem lugema ja loetu üle natuke mõtlema, aga samas oli kuidagi väga kurnav.
VastaKustutaMa ise vist lugesin ka siis rohkem, sest keskkool oli linnas, elu maal ja rongiga 2x45minutit oli hea täita kas õppimise või lugemisega. Aga päevikut otseselt ei mäleta, mingid hooajalised nimekirjad on küll ette juhtunud, ju ma siis vahel ikka kirja panin.
VastaKustutaNüüd goodreadsi üritan ka panna, sest osade krimkade puhul ma loen puhtalt lugemise ja väljalülituse pärast, mis tähendab, et autor ja pealkiri läheb vahel hetkega meelest. Ja mulle meeldib, et goodreadsi saab panna ka neid, mida lugeda tahaks või keegi on soovitanud. Raamatukogusse või poodi sattudes hea meelde tuletada :)
Ah, olgem täpsed, 40minutit. Samas linnast koju tulles läksin enamasti siis vagunisse kui uksed avati, mitte viimasel minutil :)
KustutaJaa, ma käisin ka linnas gümnaasiumis (või noh, elasin Sindis ja koolis käisin Pärnus) ja palju kohustuslikku kirjandust sai bussisõidu ajal läbi loetud - meil oli väga palju kohustuslikku kirjandust ka, oluliselt rohkem kui tavakoolides. Aga vanus oli noorem, ma 17-aastaselt ikka juba lõpetasin gümnaasiumi.
KustutaAh, muidugi, mul oli vist sama. Lõpetasin juunis ja augustis sain 18. Aga ma käisin maalt linna tööl ja siis ülikoolis, alles 2. kursuse II poolaastal kolisin ajutiselt linna, isa ämma juurde, ühte tuppa. Nii et see rongiteema on kuidagi lõputu mu mälestustes.
KustutaÜlikooliaeg minu jaoks, mis tähendas filoloogile hulka lugemist. Aga ma lugesin juba enne ja pärast seda hirmpalju. Tean, et oli kursakaaslasi, kes proovisid viilida, aga minu jaoks oli huvitav, sest avastasin uusi autoreid. Samas häiris mind õppejõudude küsimused stiilis: mis oli selle ja selle kõrvaltegelase vanaonu vanaema koera nimi. Ma väga loodan, et tänapäeval pööratakse rohkem tähelepanu näiteks sellele, mis tundeid raamat tekitas ja miks, jne.
VastaKustutaSelline kohustuslik lugemine tähendas ka, et hulk maailmaklassikuid läbi loetud, nii et kui "vabaks sain", siis pigem lugesin krimkasid ja põnevikke.
Jaa, meil olid miskised kohustusliku kirjanduse nimekirjad ülikoolis, aga kirjanduse vähene maht sel erialal ikka üllatas. 5a jooksul 1 semester Eestit, teine maailmakirjandust. Lisaks populaarteaduslikku veidi ja kunstiajalugu, köiteajugu jne. Aga me vist väga kaasaega nende õpingutega ei jõudnudki :D Ikka savitahvlid, tsensuur ja prokrustese säng!
VastaKustutaKoeranimed Kalevipojas olid keska ajal (Irmi, Armi ja Mustikene vist 😀).
Igav polnud, hariv oli, aga kaugel sellest, mida ma eeldasin ja mida hiljem tegelikult vaja läks :) Eks see kvantiteedi-kvaliteedi teema on läbi aegade elevust tekitav olnud.
Klassikaline viktoriiniküsimus - mis oli "Tões ja õiguses" Pearu naise nimi :D (lambasihver ei ole õige vastus)
VastaKustutaKas tal üldse oli romaanis nimi... Mina ei mäleta :D
KustutaNii, uurisin siis pisut. Romaanis nime ei olnud, filmis ja etendustes on lavastajad talle erinevaid nimesid siiski andnud. Salme, Viiu jne. Dr Googel ütleb nii :)
KustutaAnts Saarel ilmus 1969 Nõiutud ring, ehk on see raamat.
VastaKustutaLoomingu Raamatukogu oli tõesti see valik, kust sai palju huvitavat loetud. Oli hea sõber, kes viitas ja andis, mida varasematest asjadest võiks lugeda. Ja siis ka kirjanike kaupa, Hemingway, Remarque, Steinbeck, nii palju kui neid tollal välja antud oli. Eesti asju ka muidugi. Olümpiaraamatud. :) Aeg oli 70ndate lõpp-80ndate algus.