Eeriksaare tee

Kui ma lapsepõlvekodus elasin, siis oli igasuvine komme koguda erinevaid taimi, neid kuivatada ja teesegusid kokku panna. Meil oli alati kapis piparmünt, kõrvenõges, naistepuna, koirohi, raudrohi, nurmenuku õied, liivatee. Enamus neist kasvas majast ca 1 km raadiuses ja tol ajal oli liiklus olematu. Praguseks on sellest loetelust jäänud vaid piparmünt, nurmenukk regulaarselt ja mõned muud sellest valikust pigem juhuslikult. Ja nurmenukku me hoiame pigem sügavkülmas kui kuivatatult. Liiklus pole võrreldav 20a tagusega, vana külaasustus on tasapisi asendumas uute elamuarendustega, isegi maastik on muutunud, taimestik sh.

Aga kevadeti on nõges hea, eriti minusugusele aneemikule. Ma ei tea, kas see tulneb hullumeelsest niitmisest või taotlusest hoida maal aed umbrohuvaba (ema kiiks), aga kõrvenõgesed oleks nagu välja surnud. Mine või loodusesse kaevama! Vanati oli neid aiaserv alati täis ja kui läksid salaja vaarikaid noolima või tikreid sööma, olid jalad kuppus. 

Aga õnneks on igasugused maheteetootjad, mis mõjutavad küll luksuslikult kohati (eriti kui tahaks pisikest kogust posti teel), aga no hea kui neidki on! 

Mind tabas täieline nostalgia kui Tartus Eeriksaare teesegusid nägin. Muidugi vanasti sellist luksust polnud, et külmkuivatatud mammusid teesegu sisse sai panna. Nii et pohlad on boonuseks :)

Julgen soovitada. Ma vist olen siin varem ka Eeriksaarest kirjutanud, nii et topelt ei kärise. Head teed pole kunagi palju, nõgestest rääkimata! Nende kodukal on jutt selline natuke liig minu maitsele, aga teed mulle meeldivad. Õige mekk ja tunne!

No vaadake kui ilus punane sisu!

Rauda on tarvis.

Nagu vanaema aiast pärit kohe :)