pühapäev, 13. november 2022

Isa

Ega ma muidu vist eraldi postitust tegema ei hakkaks, aga meedia kuidagi ketrab ja siis mõtled rohkem, kuulad intervjuusid ja võrdled. Head isadepäeva!

Siis ma mõtlesingi siin, et kas asjad on läinud suht hästi kui ma niiviisi normaalselt hetkel kõike meenutan või ma olengi ses osas leplik? 

Alguses oli kõik ilus idüll nagu ikka. Pere, kodu, muusika, traditsioonid, ämmad ja äiad, erinevad arusaamad, leppimine, kaklemine, leppimine. Hirmnoorelt abielu. Siis läks väga jamaks, valjuhäälseks, päädis lahutuse ja väljakolimisega. Keegi ei mänginud enam suure nurumise peale James Lasti ega tüüdanud Raimond Valgre Muinaslooga. Plaate hakkasin kunagi ise ostma, isa omad läksid linna. Sama raamatutega. Vahel leidsin laka pealt mõne vana LR vihiku, millel isale nii iseloomulik allkiri peal. Isa alati pani oma isiklikele raamatutele nime peale. Panin tallele, mul on praegugi neid kodus alles hoitud. Ega mul isast palju mälestusi asjadena pole. Mul oleks nagu mulje, et isaema pealekäimisel neid poolitati hoolega või inventariseeriti :D Olid ajad.

Isa võis olla vahel kohutavalt ontlik. Teades, milline boheem ja vaba hing ta oli, ajab selle meenutamine lausa naerma. Toasusside kandmine oli mingi tuumateadus, pane ja pane. Aga kui ise unustas panna ja kui mina märkuse tegin, siis oli pahane :D Sama isa, kes võis matustel vabalt mingi nalja visata, kas siis korralduse, muusikalise valiku või kadunukese teemal. Tundus osadele nagu pühaduseteotus, aga võtke või jätke, võttis selle vastiku pinge maha, mis matusel alati on. Kaua sa jaksad olla sõna otseses mõttes nagu surnumatja. Elu läheb ju edasi. 

Emaemaga nad klappisid hästi. Nalja ja naeru oli kogu aeg, lõõpimist ja aasimist. Ma ei teagi, kuidas emaga. Mul puudub mälus selle kohta pilt, jabur. Ma mäletan vaid lõpuaastaid ja need ei ole väärt mäletamist.  Ja minu meelest läksid kodus pinged maha kui lahutus lõpuks oli. Üks läks eluga edasi ja teine elas ilmselt sissepoole? Kes teab, neist asjust ei räägita meil. Meenus vaid uue ämma kommentaar kunagine (meil oli korralik segadik, ma nimelt elasin aastakese isa uue ämma juures), et ikka sai tütrele räägitud, et "vaata, pillimees! Löö pilk peale!" (Kas laps ikka pidi neid lugusid teadma? Äkki "vaata, naine ja laps oleks adekvaatsem olnud või oli see elu siis juba nii sassis, et see polnud enam teema.. ei tea...). Seda meelt olen aga alati olnud, et "laste nimel" ettevõtmised ei päde, lapsed pole lollid. Pigem petavad vanemad ennast sellega. 

Kui koolis oli jama majas  ja kodus polnud mõistmist oodata (teismeline, eksole), kõndisin kohaliku vabriku valveputkasse ja helistasin isale. Meil telefoni ei olnud. Ilmselt kohalikud valvurimutid-pensionärid olid minu hingeteemadega kõik kursis, vähesed neist viitsisid ruumist välja minna ja eks need kõned kestsid vahel ka tunde. Ja see oli pisike koht, kus armastati klatšida... Isaga sai rääkida, pikalt. Ta ei arvanud, et peab iga hinna eest kasvatama või manitsema. Tal kuidagi tuli see hinnangu andmine või aktsepteerimine teistmoodi. Pani omale paremini aru pähe kui kodune kisa.

Isale meeldis pikalt jalutada, mulle ka. Vahel laupäeviti jalutas mulle kooli vastu (jah, meil olid laupäeviti tunnid). Siis ta kolis linna.  Ma käisin seal külas tähtpäevadel, aga see oli teistmoodi. Kitsas korter, kuidagi nii "joontmööda" olek, ma olin ikkagi külaline pigem, aga ma olin ka leplik laps. Vaikne.  Ilmselt oli ta kunagi oma vanemate kodus ontlikkusega harjunud. Meil maal oli elu väga teistmoodi, ma olen mõelnud, et vastandid jah tõmbavad, aga kas see on alati jätkusuutlik?

Nüüd ma olen ise samasugune ontlik. Raamaturiiulid, plaadiriiulid, lugemise koht ja sussid. Haa! :)

Toredamad olid väljasõidud vanaisa ja vanaema juurde Saaremaale. See oli sel ajal ikka suur ettevõtmine. Esiteks saatis onu küllakutse, sest see oli piiritsoon. Siis läksime miilitsajaoskonda, andsime taotlused sisse ja jäime ootama luba. Minu meelest pandi see passi, hiljem oli külastuskaart, aga Eesti ajal. Ja siis hakkasime sõitu broneerima. Isa käis bussijaamas, ostis piletid ette. Mina läksin rongiga siit linna ja ööbisin isa juures. Isa tuli rongile vastu (tapamaja hais ja kolisevad trammid). 

Väljasõit oli hirmvara, trammid veel ei käinud ja me kõndisime jala läbi öise linna bussijaama. Olid ajad kui buss sõitis vaid Virtsu, aga siis mingil hetkel ületas ka praamiga veetõkke, et edasi Kuressaarde minna. Kuressaares jalutasime palju, väga palju. Oli ka ohtralt rääkimist, mulle meeldisid need tripid. Eriti kui isaga kahekesi käisime. 

Vaatasin Jupiteris täna Joonase intervjuu Kaisa Lingiga ja kui külaline rääkis oma lapsepõlvemuusika kogemustest, siis oli see nagu minu kodust maha viksitud! Tsipa teises nihkes, aga üsna sarnane kompott. Me elasime emapoolse vanaema juures (peale paari katset perega omaette elada: isa kohustuslik suunamisaeg Raplamaal ja muusikaõpetaja elu siinkandis) pead-jalad koos. Ema noorem vend ja õde all, siis vend sõjaväes, emaõe kolimine teise titega omaette. Vanaema nagu ilmasammas vägesid juhatamas oma parema äranägemise ja arusaamade järgi. Lapsed kogu aeg vanaema hoida... Vanaema laulis kogu aeg, ükskõik kas ta siis väntas rattaga poodi või tegi aias tööd või köögis süüa. Oli väga omapärase sisuga rahvalaule :P aga ka ajastule iseloomulikke poplaulukesi. Isal oli hea plaadikogu (klassikat, bluusi, folki jne), aga ta ei öelnud ära ka onu poolt mustalt turult hangitud sulelistest ja karvastest (Kiss, Uriah Heep jne, ka onul oli hea plaadikogu). Kõik muidugi fännasid kollektiivselt Kukerpille ja Ivo Linnat, pole ime siis, et minu muusikaline maitse on täpselt seinast seina :D

Lapsena kuulusid minu reperuaari "Esimene tants on aissa, lase aga pitsid paista!", hunnik lastelaule ning salaja vanaisa õpetatud poolnilbus ("neiuke-nooruke, hoia sest poisist eemale! naiseks ei võta sind niikuinii, pärast ei saa sa käidagi.."), mida ma omal soovil mugandasin. Ma nimelt laulsin kah igast asendist nagu vanaema ja armastasin esineda ema tööjuures :) Siis kui ma veel lukku ei olnud läinud ja ilge aktivist olin. Lapsena polevat ma kartnud mitte midagi, mis tundub uskumatu. Ilmselt on mind algklassides ära vahetatud või siis laksas elu valusasti ja ma läksin endasse peitu.

Isa kuidagi kannatas selle muusikalise kakofoonia kõik ära, vahel irvitas ja vahel vangutas pead. Rääkis oma muusikaõpingutest, bändielust natukene jne. Eks ta oli üksjagu näinud kah.  On nagu on, eksole. Inimesi siin elus ja üldse. 

Mida vanemaks, seda rohkem mulle meeldib bluus ja siuke. Ma ei orienteeru selles muusikas üldse, lüngad on ja puudub algteadmine, aga ma haaran muusikat intuitiivselt, otsustan sisetunde järgi ja mulle ei ole too võõras ega tekita tunnet, et peaks jaama vahetama või miskit. (ema reeglina kommenteerib: "hissand, mis õudust sa jälle kuulad!")Ma olen titest saadik tõenäoliselt erineva muusikaga harjutatud. Pean ses osas isa poole vaatama ja tänama, aga mitte ainult isa. 

Eks oli ka igasugust, nt see, et kui ma sain 18, siis pidin ise hakkama saama. Tahad õppida, leiad võimalused. Muidugi leidsin, aga on olnud väga raskeid aegu. Ema ikka aitas, teate küll neid emasid, nad ei oska muidu. Isa oli resoluutne. Ja siis vist läks üldse vanemal põlvkonnal keeruliseks, ratastevahele jäämised ja muud väljakutsed. Töökohad kadusid, tulid uued ja jälle kadusid, alkohol jne. 

Maal oli meil söögiga alati suht ok, põllumaa ja hoidistamine jne, mis tähendas ka ilgelt tööd. Töökasvatus oli a ja o. Ja emal oli alati tööd hoolimata segastest aegadest peale iseseisvumise taastamist, töö oligi tema rõõm ja lohutus, minu meelest. Eks need suhted olid keerulised kah, teine reegel, mis mul alati on olnud, on see, et erinevad põlvkonnad ei peaks sunnitult koos elama. Mis iganes ettekäändel siis, alati peab olema teine võimalus. Siis püsivad suhted tervemad. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ikkagi isadepäev, eksole. 

Ahjaa, isa joonistas lahedaid kriipsukaid. Ise oli ta oma annete suhtes jube tagasihoidlik ja ei teinud juttu. Mängis klaverit nagu kulda, laulda ei armastanud. Joonistas ja arvutas peast nagu arvuti. Ja lahendas ristsõnu. Aga oluliselt hetkedel vedas mälu alt, täpselt nagu mul. Ma pean alati kuskilt järele vaatama või täpsustama. Lootusetu.



Aga jah aitab. Kuulake parem Kaisat. Ma arvan, et see oleks isale ka meeldinud.

 

PS. mul siin jookseb sõnade all punane laineline joon, ilmselt mingi tekstikontroll või miskit ja komaklahv ei tööta korralikult. Närvi ajab, sest silm ei haara näpukaid. Kogu aeg käi postitusi üle nokkimas. Seega kui keegi loeb readerist, siis seal on vead sees. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar