“Ma siin kohalikele ka orgunnisin käsitöökursused, tasuta olid. Mõned korrad käisid, siis leidsid netist õpetused ise üles ja enam ei tulnud. Juhendaja istus klassis üksi. Lõpetasime ära”
Mina, üritan vahele kiiluda, oma kursuse ideed tutvustada: “mul on hoopis teine suund. Tehnikad ja võtted, sajanditagused, koos ajaloolise taustaga”
“Meil siin jah juhendaja istus üksi. Puhta tasuta oli”
“.. mulle ei istu need copy paste asjad netist, nagu sõdrurivormid. Kui arendada loomingulisust ja natuke sundida takka, et inimene ise mõtleks ja prooviks …”
“.. aga jah sul võibolla alguse asi, eks paistab kuidas läheb”
“… et oskaks erinevaid vanu võtteid rakendada ja oskaks vanadel esemetel näha nüansse, küsida vanavanematelt kui veel elus… me ei tee netist projekte üks ühele… juba kaks kuud käime koos…”
“Ma nüüd lähen, näitasin 2x kino ja vanurite õhtu oli ka. Ei, meil ei tulnud sest heegeldamisest midagi välja. Täitsa tasuta oli!”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar