Söökla korrapidaja

Indigoaalane meenutas kokkamisteemalist kooliaega ja see omakorda tuletas mulle meelde, kuidas me põhikoolis kohustuslikus korras kahekaupa alevi sööklas korrapidajaks pidime käima. 

Meil oli 8-klassiline kool pisikeses alevis. Koolil oma sööklat ei olnud, alevisse oli 80ndatel ehitatud korralik kauplus-söökla ning seal käisid ka õpilased söömas. See vist avatigi alles peale õpilaste toitlustamist alevirahvale. Kes oli tolleaegne klientuur, ei mäletagi. Ega neid palgatöölisi, kes aleviga seotud ja sööklasse sööma tulid, palju ei olnud. Vabrikutel (2) ja tehasel (1) olid oma sööklad, kinnised.

Korda tuli ühel õpilasel pidada vist paar korda aastas kokku ja üldiselt sööklasse taheti minna. Kohe hommikul tuli kohale ilmuda (oleks nagu olnud varem kui kool algas), enamasti käidi koos pinginaabriga. Protsessid, mida õpilastel teha kästi, olid lihtsad - leivalõikamine, külmikust asjade kohale lohistamine, õuest estakaadi pealt traadist korvides piimade ja koorte vedamine külmikusse (mäletate liitriseid klaasist piimapudeleid korvides?). 

Seejärel tuli vedada taburetid söögisaali. Need olid sellised pisikesed neljakandilise (ca 18x18cm) puitplaadiga istumisalused, millel 4 kolisevat-logisevat jalga. Ladustati neid üksteise otsas ja suht rasked olid lapsel tassida. Kui muidu olid sööklas neljased lauad pehmete Kooperaatori toolidega, siis need taburetid käisid 2+2 laua otsa. Mul ei meenu, kas söömas käies olid kindlad kohad või ei. Äkki olid. See pehme tooli peal vedelung oleks  nagu olnud domineerivamate tüüpide teema rohkem, aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta. Taburette muidugi ei armastatud.  

Kui taburetid olid paigas, hakkasime tegema ettevalmistusi laudade katmiseks. Söögid olid reeglina kas supp ja magustoit või siis praad. Kui oli praad, siis magustoitu lisaks ei olnud. Soe toit oli suures plekk-kausis kulbiga laual ja sellest pidi jaguma kõigile. Kartulid ja kaste, makaronid ja kaste nt. või siis supp suure kausiga, millest igaüks ise omale tõstis, magustoit  oli valmisjagatuna plekist, sangaga taldrikutes. 

Söömas käidi kahes vahetuses. 1.-4. klass kõiggepealt ja siis tund hiljem tulid suured. Liiguti kolonnis koolist sööklasse, ületada tuli autotee. Alati oli kaasas paar õpetajat, kes siis lapsed rivvi kamandasid. Peale sööki kordus sama, söökla ees tuli sättida end kolonni ja liikuda tagasi kooli. 

Sisuliselt oli meil vähem kui 1h kiireks koristamiseks ja uute nõude laiali jagamiseks. Vahel läks väga kiireks. Saali pääses kahe poolega uksest, mis käis kinni. Kui lapsed pidid kaua ootama, siis hakati kolkima ja rammima. Uksi avades tuli kiirelt eest joosta, sest kõik tormasid laudade poole.

Üldiselt olid alevisööklas väga head söögid. Mäletan, et viimastes klassides kui päevad pikemad, lubati mul tüdrukutega hiljem ka sööklas käia. Ilmselt siis proovisime muid sööke, aga see tähendas ka, et meile meeldis käia. Algklassides pidin ma kohe koju minema, pood ja söökla olid keelatud. 

Söökla eesruumis oli ka kondiitrilett, kus müüdi kohapeal küpsetatud saiakesi, plaadikooke ning sai tellida torte. Naljalt minu meelest torte müügiks ei tehtud, ikka pidi tellima kui oli tähtpäev tulekul. Võibolla oli erandeid, nt kreemitort, mida keegi ei soovinud vms.  Kohalik kondiiter oli aastaid üks ja sama, tegi imehäid sefiiritorte ja tema sefiir oli selline, mida ma pole lapsepõlvest saadik enam saanud. Hapukas ja tekstuurne, mitte mingi läila mass. See selleks.

Kui "tirtsuparv" oli sööklast läbi jooksnud, tuli koristama hakata. Nõud pesuruumi, taburetid kokku ja suured kausid toiduga kööki. Nõudepesijad olid kohalikud pensionärid, kes lisa teenisid. Mäletan suuri vanne, üks pesemiseks ja teine loputamiseks. Kas siis kuivati? Mäluauk, ei tea. Pesemine oli ikka peale 2. vahetust kui kõik nõud olid kokku korjatud ja lapsed lahkunud. Siis tuli kiiresti tegutseda, sest söökla avati alevirahvale. Vahel meid kaasati pesema, aga minu meelest see otseselt meie ülesanne ei olnud. 

Kuna mu tädi töötas kokana, siis sain vahel saiakesi kaasa. Nii siis kui korrapidaja olin, aga ka siis kui söömas käisin. Kondiitrilett muidu õpilaste külastuse ajal lahti ei olnud ja saiakeste söömist ei soositud. Tädi vahel salaja müüs kaasa ja neid sai siis nosida teel kooli tagasi.

Klassikalised söögid? Hakklihakaste ja kartul. See on vist mu lemmik läbi aegade. Vorstikaste oli ka, vahel miskised peenemad road, nt strogonov jms. Plov (nüüd vist pigem öeldakse pilaff , ei olnud minu lemmik). Supid. Aga mitte miski pole nii hästi meeles kui hakklihakaste. Magustoitudest muidugi piimakissell (jaa ma tean, paljud nüüd öögivad, aga minule on see alati maitsenud) ja karamellkissell (njamm), vahukoor moosiga (väkk!), kompott vahukoorega jne. Lihtsad kodused toidud, tol ajal siis. Mingeid erilisi hõrgutisi küll ei meenu ja minu meelest käidi meil suht üksmeelselt söömas. 

Ma olin väga üllatunud kui keskas (Tallinnas) enam söömas ei käidud. Kuidagi kohe oli algusest peale teada, et selles sööklas ei sööda. Äkki pinginaabri vend haris meid? Seal all söökla ukse taga koridoris jooksid hommikuti rotid, suured piimamannergud toidujäätmetega haisesid ja vene mutid lärmasid köögis. Meie klassist vist paar inimest üldse käis, kokku oli meil seal 36. Pigem mindi peale kooli või mõne ärajäänud tunni ajal Maiasmokka teed ja värskeid saiakesi sööma. 

Me vahel käisime isegi enne kooli kohvikus, sest minu ja pinginaabri rong tuli maalt  linna 7.15 paiku, aga kool algas 7.45 (uks vist tehti lahti poolest, Maiasmokk ka). Ja muidugi oli klassika peale kooli ja enne rongi osta Balti jaama taksopeatuse lähistel paiknenud kollasest putkast sõõrikuid. Need olid odavad, sai suure hunniku kahepeale rongis söömiseks ja ohtra tuhksuhkruga kuumad hõrgutised läksid nagu kuumale kerisele :D 

Olid ajad :)