Kolasin eile Ülemiste Keskuse Apollos üle pika aja ning uurisin raamatuid. Sain paar vahvat kingitust jõuluks ostetud ning muuhulgas leidsin selle raamatu! Eesti autoritelt ja väga armas raamat on, värvipiltidega, ajaloolise ülevaatega. Mulle väga-väga meeldib:).

Selles raamatus on vist need vildid, mis pärit minu kodukandist. Nimelt ma olen ju vildivabrikus üles kasvanud kui nii võib öelda :D. Ilmselt sealt ka see viltimispisik pärit. Ma võiks nt etapiliselt rääkida, kuidas vanasti vabrikus vilte tehti.
Kõigepealt olid suured villakotid, vill toodi minu mäletamist mööda kuskilt Venemaalt. Hall ja haisev, kuigi see hais oli talutav, omamoodi isegi armas, ic. Segule lisati sisse kapronit, see oli sellistes valgetes kuubikutes, krudisev mõnus materjal. Sobis hästi jõuluvana habemeks nt.
Mäletan suurt ruumi, kus masinad villasegu tegid. Ruumi nimetati Seguruumiks.
Sealt edasi liikus villasegu kraasimisse. Olid kahte tüüpi kraasimismasinad. Üks tegi vatti ehk siis umber 2m laia villarulli, millest valmistati poolikuid, ic (lähemalt hiljem). Teine tegi ca meetrilaiuseid sääri, millest pärast laoti käsitsi vildid. Säärte tegemiseks oli pisem masin (lastevildid) ja suurem masin (täiskasvanute viltideks). Kraasitud vildisääred saadeti viltimisele (jah, just nii seda nimetati). Need olid sellised naljakad masinad, mis koosnesid kahest suurest plaadist ja avanesid nagu krokodilli lõuad. Sinna laoti sääred ritta ning nupuvajutusega läksid plaadid kinni ja hakkasid auruga säärt viltima (ehk siis kohalike keeles Viltsima). Plaadid liikusid tihedalt üksteise vastus ning protsessi kestus võis olla ca 10-15min ehk. Viltsimine oli vajalik sääreosale ehk siis olenevalt vildi numbrist jäeti masina alt välja mingi osa säärest, mis jäeti nn ninaosa kujundamiseks pehmeks.
Viltsimisest läksid pooltooted edasi ladumisele. See käis niiviisi, et käsitsi katkuti sääre alumisest osast ca 10cm lahti ja siis taoti sisse ninakuju. Sisse pandi riie, et nina kinni ei vanuks ja siis mässiti ilusti ninaosa kinni. Eriti oluline oli kanna tegemine:). Valmis laotud vilt kaeti poolikutega. Poolik oli siis selline õhuke villaloor, millest tehti teatud laiuses pikad ribad, mis mässiti ümber ninaosa. Selleks oli ka spets tehnika, mida on raske kirjeldada (aga ma ilmselt saaksin hakkama kui oleks vaja proovida, iccc). laotud vildid läksid uuesti sinna viltsimisse, seekord juba nina plaadi all ja säär väljas.
Siis tuli viltidele eelvanu protsess. Seal kasutati palju vett ja mingit suurt rulli. Vildid laotati suurele linale, mässiti sisse ja rulli ning rull pandi trumlite vahele käima. Eelnevalt laotatud viltidele lasti peale palju sooja vett, kastekannu otsaga kraanist :P
Eelvanule järgnes protsess, mille nime ma hetkel peast ei mäleta. Täpsustan hiljem.
Aga seal oli suuuur katel (pärines eestiaegsest meiereist), kuhu lasti vildid sisse ja pandi katel loksuma. Sama protsessi käigus vildid ka värviti. Toonid olid - must, punane, roheline. Must oli täiskasvanute vilt ja värvilised tehti lastele:). Samas katlas sai nt pesta jube hästi suuri põrandavaipu :D, katel oli roostevaba ning värv külge ei hakanud.
Peale värvimist läksid vildid nn venitamisele. See oli naljakas protsess. Pikad liikuvad orad nagu kääriharud aga paralleelsed. Kui masin seisis, siis topiti vilt otsa ja siis lülitati kahvel tööle ja anti vildi ninale, kannale kuju.
Seejärel tuli plokkimine ehk vildi liistule tõmbamine. Seda tehti suurte masinatega, liini peal. Plokk jooksis viltisäärest sisse ja masina abil lükkas ennast vildi sees saapaks :D. Seal ruumis oli alati nii palju kola ning see oli raske töö. Üks paks mees töötas seal terve elu, tal olid ilgelt karmid naljad ja laps kartis neid :D
Plokkides vildid laoti ritta suurtele raamidele ja veeti kuivatusse. Seal sai vaipu kuivatada ka:).
Kui vildid kuivaks said, siis mehed loopisid vormid papudest välja. See käis vilunult ja kiiresti, kolin ja naljad ikka ka.
Siis tuli kvaliteedikontroll! iccc. Seal meeldis mulle kõige rohkem, sest seal sai templivärvidega mökerdada. Seal oli oma süsteem, mida vildi talla alla löödi. Nina otsa läks kolmnurkne tempel vabriku nimega eesti ja vene keeles. Siis tulid numbrid ja ms. Kogu talla alune oli kirju!
Valmis vildid pandi puukastidesse ja plommiti kinni, kastidesse lisati ka koitõrje tablette. Ema imestas alati kodus, et miks laps haiseb mingi koirohu ja tärpentiini järele?! Aga sellepärast, et lapsele meeldis neid kaste kinni plommimas käia.
Miks ma seal üldse passisin ja kuidas seda lubati? Mul oli vahva naabritädi, kes pensionipõlves töötas seal kastitamise osas. Lisaks olin ma "sõbranna" kõikide teiste vabrikutöölistega. Käisin sööklas söömas, seisin kaubasabas ja õiendasin, kui puhvetipidaja lapsele "külma" tegi.
Kui vabrikus igav hakkas, siis traavisin ringi oma orazhi rattaga, tüütasin valvurimutte (üks käis alati koeraga), kukkusin trepil pähe muhu (siiani arm peas), turnisin õunapuu otsas ja mängisin omi mänge. Jah, mul oli põnev lapsepõlv ja ma kahtlustan, et tänapäeval on raske midagi siia kõrvale panna :D