Kuidas meil sokke on kootud

Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et see, mismoodi me oma käsitööd oleme teinud viimase 40-50 aasta jooksul on ju ka mingis mõttes pärimus. Kui mitte praegu, siis kindlasti tulevikus.

Juba ammu mõlgub mul meeles, et ma peaks tegema pilte kõikidest nendest sokikuhilatest, mida tädi on mulle viimasel ajal kudunud. Paljud olen ära kinkinud või jaganud ka aga siiski, suurem osa on alles ja murdosa sellest pidevas kasutuses. Lugesin eile ära, mul on kodus nn villaseid talvesokke 59 paari hetkel. Üks kott oleks nagu veel kuskil aga ma ei viitsinud päris kõike pahupidi pöörata, et leida. Nii et pildile said need, mis käeulatuses olid. Ja ma tõesti kannan palju sokke, elan 1. korrusel ja põrandad on külmad. Täpselt samamoodi nagu mu isa kunagi, ei armasta ma kodus susse kanda.

Mu ema vanem õde jumaldab sokikudumist. Kiire töö aga samas kui isu on, saab ka asja keeruliseks ajada. Teha triipe ja vigureid sisse, mängida kandadega, parandada vanu, kududa uusi kapukaid otsa jne. Ta nimetab end rotiks, kes midagi kunagi ära ei viska. Vanad kampsunid, isegi kui need on poest ostetud ja masinaga tükkideks lõigatud (overlokitatud servad st). Ta harutab kõik ära, sõlmib lõngad kokku ja koob kapukateks. Meil on olnud nn puutoomise kindaid ja sokke, seest sõlmitud narmastega. Siis on lihtsalt erimaterjalidest triibikuid, mitu tooni kokku ja lõbusad. Ta kudus isegi oma vanadest kitlitest Rosinale vaiba, rebis puuvillased kitlid ribadeks, õmbles kokku ja kudus jämedate varrastega vaibaks. Ilmselt EW lõpuaastate põlvkonna suhtumine, meil maal elati alati väga tagasihoidlikult ja millegagi ei olnud priisata. See hoiak on visa püsima.

Vahel kui ma kappe tuulutan ja lõngavarusid üle vaatan, kogun talle suure kotitäie erinevaid lõngu ja viin lustimiseks. Kui ma järgmisel korral siis taas sinna lähen, on ta enamasti kõik sokkideks kudunud. Vahel ka kinnasteks ja sõrmikuteks aga nendega pidi rohkem aega minema :) Minu varud on seega üüratud, emal samuti ning ma kahtlustan, et meie peres on palju neid, kes tema kootud asju kannavad. va ta oma lapsed ja lapselapsed, kes kootud asju kahjuks ei salli. See on ka põhjus, miks tädi alati enamiku oma "toodangust" mulle sokutab. Et kui temaga peaks midagi kunagi juhtuma, siis "lapsed viskavad nagunii kõik prügikonteinerisse". Võtan härdalt kõik vastu ja kogud kasvavad.

Nüüd siis pisut pilte.

Meil on vanaema aegadest olnud alati see põhimõte, et sokikudumisel kasutatakse ära olemasolevad jäägid. Et uut lõnga otseselt sokkideks ei võeta/osteta. Ikka kampsunikudumisest jäänud kerad triipudeks jne. Olen selle aegade jooksul üle võtnud ja ikka kogun nn pisikesi mugulaid eraldi kotti, sokijääkideks. Samuti ei visata meil katkist sokki ära. Kui annab parandada, siis ema nõelub (tal on oma eriline meetod, mina olen laisk nõeluja) ja kui enam ei anna, siis lõigatakse katkine koht välja - kand, varbaots või kapukas tervenisti - ja kootakse uus asemele.

Kinnaste osas olen pretensioonikam aga tädi kasutab ka siin jääke, lihtsalt kudumise pärast ja käepäraste vahenditega toimetades. Ta ei käi ise aastaid enam väljas. PIldil esimesed on veel klapiga kindad, kootud mustrisse. Need on mu lemmik koerajalutuskindad hetkel.
Sõrmikud on kõik tädi tehtud.

Ma ei raatsi midagi ära visata, kuigi paljud siinsest on ära trööbatud ja vanad. Aga näitavad kenasti kui jubedalt ma kunagi kudusin aga samas ka järjepidevust. Pole siiski alla andnud ja endiselt kannan omakootud asju. Lapsepõlvest saadik.

Viimased kaks on kunagi Riiast ostetud. Sõrmikud on heegeldatud, hirmus külm suvelõpu hommik oli ning käed külmetasid. Heegelpind ja sõrmiku ülesehitus meeldis. Kannan neid siiani. Labakuid on toreda Läti proua käsitöö, leidsin need viimasel suvel Riia turult.

Ma upun kinnastesse. Elus ei jaksa kõiki ära kanda, hoian plekist karpides ja vahel võtan vaatamiseks välja. Silmailu ja mälestused.

Tänapäevastest sokilõngadest kirjutab aga Kata oma blogis. Lugeda saab siin ja siin