Shotlane on kaval nagu porikärbes.
Rosin peab hetke võtma pisikese liistaka tableti üks kord päevas ja koos söögiga.

Esimesel päeval panin konserviga koos kaussi, talle see pehme söök õudselt meeldib ja spetsiaalselt ostsin, et isu oleks parem. Kauss läikis sekunditega. Hiljem koristades leidsin lätsutatud tableti kausi kõrvalt põrandalt. Kuidas ta selle eraldas ja kausi taha poetas, jäi segaseks :)

Teisel päeval kasutasin vana äraproovitud meetodit. Suu lahti, tablett keele taha kurku, suu kinni ja käsk "neela". Klõnks. Minu silma all neelas. Maiuseks sai tüki õuna. Ta armastab hirmsasti koduseid õunu.  Kui magama hakkasin minema, leidsin äralätsutatud tableti elutoast, paksu vaiba karvade seest. Kaak ma ütlen.

Kolmas päev. Koer kapi otsa ja enne alla ei saa kui enam ei matsuta ka. Et oleks neelatud! Püüdlik ilme ees, vastu ta kunagi ei punniõnneks, matsutas oma rohu ära ja sai taas õuna. Hoidsin veel pisut kapi otsas, kammisin ja sügasin. Õhtul enam tabletti ei leinud, loodetavasti läks õnneks.

Põskede kontroll!

Järgmisel päevadel sama aktsioon. Aga no oma süütute silmadega on mu tähelepanu nii ära hajutanud, et ma ei osanud alguses isegi valvata.

Ta on mu kolmest koerast olnud kõige pugejalikum ja leebem. Teeb kõik, mis tarvis ja ilma erilise vastupanuta.
Küüned saavad lõigatud nii, et koer vedeleb selili vaibal, käpad taeva poole ja turtsub pahameelest. Aga püsib, natukene muidugi tuleb meelitada ja keelitada.
Kammimine on lemmiktegevus. Kui ma vannitoast harja toon, tormab kohale ja liputab saba. Isun vaibale, tema tagurdab minu sülle ja jääb ootama. Kammitagu :)
Vannipäevad on täielik lust. Pesu võtab aega vaid kümmekond minutit ja kui ma vanni hakkan vett laskma, on ta juba vannitoas, kraanikausi all oma lemmikkohas ja ootab.

Nii et see tabletilugu tuli mulle täieliku ootamatusena. Valvsust ikka ei tohi kaotada, eksole :)