neljapäev, 11. mai 2017

Elu shoti terjeriga

Ma olen pikalt mõelnud, et peaks kirjutama  sellest, milline varjatud elu kaasneb madala ja karvase koeraga. Te ei usu aga see on väljakutse, eriti kui teie hobi ei ole koristamine.

Rosinal oli pühapäeval vannipäev. Talle õudselt meeldib pesus käia. Kui ma panipaigast kollase titevanni välja sikutan, istub ta juba vannitoas ja ootab. Panen vee jooksma, toon rätiku ja ootame koos kuni vannis on lobistamiseks piisavalt vett. Ta elab minu juures pea kolm aastat aga ma ikka imestan, et on olemas shoti terjer, kes tuleb ise vanni. Teised koerad tegid näo, et neid pole kodus ja muidugi käitusid vastavalt. Loomakaitse minestaks kui oleks näinud, kuidas ma mutikest kord tolmuimejaga hirmutasin, et ta suure ja laia voodi kõige kaugemast otsast välja tuleks. See oli ainus asi, mida ta kartis. Rahu tema põrmule ja palun vabandust aga koerad peavad pesus käima kui nad on õues nagu põrsad ja elavad toas. Selle selleks.

Rosin sai pestud ja läks kuivama, see tähendab siis sohval pleedi sees olemist, all misha padi ja pea all pisikene kollasest pitsist lõuatoetamise padi. Noh, et oleks mugav ja veri pähe ei valguks kuivades. Ta võib niiviisi olla tunde kui asend mugav ja ma ise ka sohval lösutan.



Esmaspäevad on alati karmid, loom on unine ja pahur. Jalutamiseks piisas kiirest ringist ja enamik teest oli asfalt. Kuigi siin kohal on paslik mainida, et isegi kui ta kõnnib pealtnäha puhtal asfaldil ja keerab paariks minutiks märjale murule, on see täiesti piisav, et liikuda edasi nagu niiske mopp tolmusel põrandal. Aga jah, too hommik ei olnud veel nii hull.

Teisipäeval (2p peale pesu eksole) läksime põlluserva jalutama. Olen avastanud ühe kohaliku külapõllu, mis läheb üle sujuvalt söödis kuluheinaga kaetud maalapiks ning raiesmikuks. Ideaalne koerajalutamispaik ja seda pole teised veel avastanud :) Rosina meelest võiksid ju teised koerad olemata olla, mistõttu närvide rahustuseks valin jalutamiseks kohad ja aja, mil koerte potensiaalne ilmumine meie trajektoorile on välistatud. Ja siis see õnnis põld, mõtelge! Seal on täiesti tore rada, kus ei saa jalad mustaks ja kus on kinnitambitud heinarada. Loom saab lahtiselt joosta ja lustida. See muidugi soodustab tähelepanu hajumist...

Kõndisime siis meie seal ja ma jäin vaatama lahedat rähni (valge kõht, must selg ja punane sabaalune, suur). Hetk hiljem märkan silmanurgast, et loom on keeranud nina põllule (värske kuhi musta mulda, mõtelge!) ja künnab ninaga maad, tagumik püsti. Enne kui ma jõuan karjatada "ei!!!", on elukas keeranud end selili ja püherdab ringi nagu pesuehtne põrsas! Saan ta sealt lõpuks ära sikutatud ja riidlen, edasine kodutee läheb vaikivas nohinas ja vastumeelselt. Pesemiseks enam aega pole ja õhtul ootab mind ees suuremat sorti koristamine. Liiv, poritükid pesas...  ja need pesad tehakse ju nii nõmedast materjalist! Ok, koristad, klopid ja pesed. Lähed järgmisel hommikul välja ja taas põllule. Hoiad pingsalt silma peal, et mullahunnikud jääksid puutumata. Loom kõnnib nagu kukupai, koostöö sujub ja meel on hea.

Tuled tuppa, käid pesus ja kui dushikardina eest tõmbad, et kuivamata hakata selgub, et loom on ahelenud vahepeal heledal vannitoamatil (see matt käis pesus KA pühapäeval) ning sealt vaatavad vastu imekaunid porised klassikalise mustriga käpajäljed. Võta või shablooniks mõõtu, ma ütlen. Sama muster kordub elutoas ja köögis. Ja siis selgub tõde - loom käis joomas.

Kuna ma eelmisel õhtul lihtsalt ei jõudnud teda uuesti pessu panna, kuivas osa põllutolmust (mida korterisse poetada enam ei saanud) kasukasse. Lisa hangiti taas sealt põlluservast (ei paistunud kohe välja) ning joomise ajal plöristab see koer nagu njuufa. Eks selles veeloigus tuli siis veel ringi traavida ja seejärel natukene kuivamise otstarbel toas joosta. KAs ma hakkasin kiirelt koristama? Jaaa... õnneks oli kodukontor ning vähemalt tööle ma hiljaks ei jäänud :)

Ühesõnaga, elu shotikaga on nagu elukutselisel koristajal. Ja ma ei ole friik kui asi puudutab kraamimist. Võtan rahulikult aga mullatükid elamises on minu piir! Aga sellest hoolimata on nad ikka lahedad ja shotikas ei aja klassikalises mõttes karva.


Asjaosaline hommikukohvi ajal süles. Nii hea on olla, et silm vajub looja.



5 kommentaari:

  1. Supertore kirjatükk. Kui muidu tundub lugedes, et täpselt Timmu!, siis seekord on meie eksemplar erinev. Pesema tuleb siis kui kuskile enam pugeda ei õnnestu ja mullas püherdamist pole täheldanud. Aga no kaevamine - seda küll. Eriti mõnnad on mutimullahunnikud. On lahedad loomad!

    VastaKustuta
  2. Supertore kirjatükk. Kui muidu tundub lugedes, et täpselt Timmu!, siis seekord on meie eksemplar erinev. Pesema tuleb siis kui kuskile enam pugeda ei õnnestu ja mullas püherdamist pole täheldanud. Aga no kaevamine - seda küll. Eriti mõnnad on mutimullahunnikud. On lahedad loomad!

    VastaKustuta
  3. Muti kaevas lahti ka kõik mutimullahunnikud, nagu magnetiga tõmbas kaevama. Rosin õnneks ie kaeva aga ninaga nühkmine ja ahelemine on mingi uus teema.

    Täna suutis jälle ära kasutada paari sekundit kui ma olin selja pööranud. Me olime peaaegu juba põllust möödas ja ta lonkis mu selja taga, nina vastu kandu. Kui ma ümber pöörasin, et jalutusrihm külge panna, oli ta jõudnud viskuda taas ninani põllule ja "kündis" seda õndsalt. Seal on selline turbamulla segune pruunikas muld, kaste oli maas ka. Terve habe, käpad, rinnak paksult pruun. Aga ta pole juba ammu nii hästi sõna kuulanud kui minu karjatuse peale täna :D Sai aru küll, et nüüd läks midagi nihu. Löntsis sõnakuulelikult kõrval otsejoones koju.

    Kuna ma olin niigi unine peale Eurovisiooni vaatamist, magasin sisse ja kiirustasin, siis jäi koristamine jälle õhtuks. Pesta koera pole vist hetkel mõtet :P

    VastaKustuta