pühapäev, 23. aprill 2017

Muudkui öpi ja öpi

Eile pidin natukene rääkima, kuidas ma kudumise juurde sattusin ja ma jäin täna sellele uuesti mõtlema...

Ma mäletan lapsepõlvest seda, et meil kodus ei kootud. No sellisel moel vähemalt mitte nagu ma kudumist hobina ette kujutan. Et kodu on lõngu täis ja kogu aeg on midagi varrastel. Vanaema (emapoolne) oskas kududa küll, hiljem koolis kudus ta mu kohustuslikel sokkidel päkad valmis. Aga kudmine tema hobi ei olnud. Pigem vahel tegi õmblustööd aga enamasti veetis ikka aega põllul ja köögis.

Ema õmbleb meelsasti siiani ja on seda alati teinud aga see on olnud praktiline sundus pigem kui hobi.

Ema vanem õde on suur kuduja ja meil on vist kõigil läbi aegade olnud tema kootud asjad. Aga et ta oleks mind õpetanud, seda ma ei mäleta. Tal olid küll alati vardad kaasas või poolik heegeltöö kui maale tuli aga õpetamist ei mäleta.

Mida ma aga mäletan, on see, et mul on lahti E. Aljasmetsa "Heegeldamine ja silmuskudumine" ning ma üritan selle järgi omale midagi teha. See raamat oli ikka aastaid mul a ja o. Ma isegi ei mäleta, et meil oleks koolis õpetatud, kuidas üles silmuseid luua. Kudusime küll sokke ja kinnast aga ilmselt tuli ise kodus lugeda.

Teine mälupilt on mul maaliinibussist, kus ma üritan meeleheitlikult lõpetada oma kudumistööd ajaks kui buss linna jõuab. Me käisime tihti onu ja onunaisega linnas, nad võtsid mind sageli kaasa ja buss sõitis kaua. Seal jõudis kududa küll kui süda pahaks ei läinud (enamasti läks, kurvilised kruusateed aitasid kaasa).  Tol korral aga nad norisid mind, et ma pean bussijaamas pingile istuma ja töö ära lõpetama, muidu ei saa linnas rahu, poolik töö käib pinda. Aga mis töö see oli ja mis ajal?

Aga jah, enamasti ma muudkui lugesin toda raamatut ja siis proovisin selle järgi siis praktiseerida. Koolis oli kohustuslik kududa sokid ja seejärel kindad. Varsti peale seda kujundasin ise omale labakud ja kudusin valmis ka. Hirmus kirevad olid, kirjaks keset käeselga oli "Canada" :D Meil elas vanatädi Kanadas ja ma olin vanaemale saadetud postkaartidel seda näinud.

Mingil hetkel kudusin nukule Islandi kampsuni, sinimustvalge mustriga. Kampsuni õpetus ilmus tolleaegses ajakirjas, võis olla ilmselt "Nõukogude Naine" või "Siluett", see laste eri nagu neid ilmus, ja ma hirmsasti tahtsin sellist omale. Aga suur kampsun käis üle jõu ilmselt veel, tegin siis nukule. Mul on sellest kudumisest ema juures ka pilt ja see on umbes samast ajast kui need, kus onupoeg on paariaastane. Seega ma ilmselt võisin olla ca 12-13 ehk, mitte noorem. Enne mul polnud eriti huvi aga siis juba tekkis.

Keskkooli ajast mäletan kollast vesti (eest ruudulise mustriga - üks ruut parempidiste silmustega ja teine õhksilmustega) ning briljantrohelist värvi villast kampsunit. Meil oli seda rohelist villast lõnga lademetes. Seda sai värvitud Maakri tänaval ja kohe rohkem. Ma arvan, et kui ma põhjalikult otsin, võin maalt seda vanadest lõngakottidest praegu ka veel leida :)

Kampsun oli lihtsa mustriga - 3-4 parempidist silmust ja üks rida pahemidi pikisuunas ning siis korrapäraselt 1 rida pahempidi, mis tekitas sellise ruudukujulise pinna. Ilmselt omalooming nagu ka kampsuni konstruktsioon - tükid olid nii kandilised kui veel andis teha. Väike mööndus jäeti varrukatele, mis kaenla alt tsipa laiemaks läksid. Ilmselt oli tegemist villase kahekordse lõngaga, mida villavahetusest osta sai. Vanaema üks õdedest pidas lambaid maal ja tõi meile aeg-ajalt vahetamiseks villa.

Sellest kampsuni ja vesti ajastust ma põhiliselt mäletangi end juba pidevalt kudumas. Siis ma käisin keskkoolis ja kool asus linnas. Rongis me kas õppisime või lugesime või siis mina kudusin. See 40 minutit sõitu oli väga mõnus lisaaeg, eks me vahel magasime ka. Õnneks ei meenu mitte ühtegi korda, et oleks mööda sõitnud. Asjadega koos juba jaamas seisvast rongist väljajooksmisi tuli ette.

Aeg-ajalt liikus välismaiseid ajakirju. Saksast peamiselt, hiljem Soomest. Ühe korra saatis vanatädi Kanadast pehmet lõnga, mis oli nii teistsugune kui meil see klassikaline villane. Ilmselt võis olla tegemist meriinoga, millele oli midagi lisatud. Mäletan pehmust ja kerget läiget. Kudusin sellest omale kahevärvilise kampsuni ja kasutasin siis Tiina Meeri saadetest õpitud silmuste venitamist. Kindlasti kõik minuealised neid saateid ka mäletavad 90ndate lõpust. Mul olid konspektid koos tööproovidega, ma ikka täiega fännasin seda saadet. Ta õpetas mitme värviga kuduma nii, et lõngu ei peaks jooksvalt vahetama, vaid sai venitada ning sel viisil tekkisid erinevad koepinnad. See oli nii põnev tol ajal, et ma kudusin omale peaaegu põlvini pikkusega kampsuni, mis läks tervele perele selga (venis igas suunas ja oli kootud ringselt).

Kui ma 90ndate lõpus raamatukogusse tööle läksin, olid mul omatehtud sõrmikud. Ilmselt oli kõike muud ikka ka aga nood sõrmikud on mul eriti hästi meeles. Sain ema töö juurest peenikest poolvillast lõnga (ilmselt Läti päritolu, Orge jne) ning kudusin omale mustad sõrmikud. Peale silmasin roosid - punaste õitega ning rohelised varrejupid olid lisaks. Need olid tööl väga popid ja ma sain kiita :) Ma oli siis alla 20a vana ja kudusin sõrmikuid.

Tädi ei armastanud sõrmikuid teha, üts, et sõrmed ei tule välja. Mulle meeldis, minu meelest said sõrmikud palju kiiremini valmis kui labakud. Sõrmede kallal oli mõnus nokitseda. Alguses õppisin raamatust ja pärast lähenesin sõrmedele iseenesetarkusega. Mind ajab siiani naerma kui keegi arvab, et sõrmede vahele peab kindlasti tegema kindla arvu silmuseid. Et on olemas reeglid, kuidas peab. Käed on ju erinevad, proovid ja testid, et auke ei jää ja ilus tihe tuleks. Kirikinnaste puhul kui sõrmed kirjatud, on teatud reeglid väga abiks aga selle tarkuse ma hankisin hiljuti. Täiesti tavaliste sõrmikute puhul teen ikka nii nagu jooksvalt vaja on.

Ega ma nii pikalt ei plaaninudki kirjutada, lihtsalt mõte takerdus mälestustesse. Aga kus seda kõike küsiti? Ei, ega ma siis ei taibanud midagi rääkida, ma rohkem kirjutaja tüüp.


Aga käisin ma ERMis Kristi Jõeste meistriklassis vanu kudumisvõtteid õppimas. Lõpuks julgesin minna ja väga meeldis. Kudusime erinevaid keerukordi ja vitsa ning roosisime oma tööproovi kah. Minu eilne tööproov läks metsa ja ma saatsin end "pikapäevarühma". Tänaseks on uus tööproov valmis ja sellega ma olen juba pisut rohkem rahul aga harjutama peab ikka palju veel.

Minu häda on see, et ma peenikeste varrastega kududes kipun vahel liiga tihedalt kuduma ja vahel jälle liiga pehmelt. Mida rohkem lõngu, seda tihedamalt (pane kasvõi nurka seisma). Eile võtsin hirmuga 1,5sed vardad ja tulemus jäi luru. Uus katsetus on siis juba 1,25stega, lõng 8/2.

Võibolla saab sellest tööproovist uus sõrmik, nendega ongi hetkel siin majas kitsas juba käes. Lubasin siin omale hiljuti vihaga, et alpakast enam sõrmikuid ei tee. Ainult koo uusi sõrmi ja lapi, drops on nii pehme, et kindad vastu ei pea.

5 kommentaari:

  1. Mõnus lugemine! Hea teada, et drops alpaca kinnasteks hea ei ole, just hiljuti üks kuduja kiitis seda.

    VastaKustuta
  2. Ma ei ütlegi, et too halb on aga oma linnukinnastel olen nüüdseks pea kõik sõrmed uuesti kudunud. Lihtsalt kuluvad auku ja väga kiiresti.

    VastaKustuta
  3. Lisan veel ühe lause lõngateemal - ma olen koerajalutamiskindaid teinud nn sokilõngadest, mis töödeldud masinpesukindlaks ja sisaldavad pisut muud kiudu ka. Mulle vahel kingitakse neid ja ma pole raatsinud sokkideks teha.

    Need reeglina püsivad ja on sellised argised mul. Kui võtta üleminekutega lõng, tulevad toredad sigrimigrilised. Koerajalutusrihm kulutab hoolega aga ühed lemmikud mul kolmandat aastat hetkel.

    VastaKustuta
  4. Maakri tänaval olen ise ka lasknud lõnga värvida keskkoolipõlves, sealjuures moodsalt mitmes järgus lillaks. Mul oli seda lõnga julgelt üle kilo ja seda kohtas suures osas mu 1980ndate aastate kampsunites. Üks, valge-lillatriibuline on jäädvustunud ka passipildil koos erakordselt ebaõnnestunud keemiliste lokkidega. Võimalik, et see jäädvustus on mind hiljem pigem minimalistliku stiili poole lükanud. Aga väikevorme kuduma hakkasin enam-vähem algkoolis, siis arenesin nelinurksetest lappidest kampsuniteni ja sain selle käigus külge eluaegse harjumuse: sugulased andsid mulle vanu salle ja kampsuneid, mis ma siis üles harutasin ja ümber tegin. Siiani käin kaltsukates kampsunite lõnga koostist uurimas, kui vähegi naturaalsem ja annab üles harutada, siis nii ka läheb.

    VastaKustuta
  5. Mul on ka see harutamise komme :D
    Hetkel küll pisut tagasihoidlikum, sest lõnga on kodus lademes.

    VastaKustuta