kolmapäev, 26. aprill 2017

Introverdid

See teema tundub olevat viimasel nädalal kuum. Hämmastav kui palju valearusaamu ses teemas olla võib, hea et ma paljudest teadlik pole :)

Üks näide elust enesest. Sind pressitakse poovõõrastega ühte lifti, sh kaks kolleegi ja sina. Haarad telefoni, et luua mingisugunegi oma ruum ja vältida mõttetut "liftivestlust". Ja siis väljub endast klassikaline ekstravert ja käratab, et tema kohe ei või  sallida seda kui keegi igal vabal hetkel telefonis on! Õudselt tahaks vastata siis, et jah, mina jälle ei või sallida seda kui ma pean pealesunnitult suhtlema ruumis, kus inimesed "elavad" mitu minutit minu personaalses ruumis, kuulavad iga minu sõna või jõllitavalt tühjal pilgul otsa. Õudus kuubis olukord.

Mis teha, inimesed on erinevad.

Vähemalt hea on see, et mul pole kunagi igav. Ma olen õppinud elu jooksul small talkima, eriti tööalases seltskonnas kui väga on vaja. Ja nagu pildil kirjas, introverdid ei ole häbelikud või sotsiaalses mõttes veidrikud. Meile meeldib väga olla heas seltskonnas, kuulata inimesi, naeratada, nautida head sööki ja kui seal juhtub olema ka nn "minu" inimesi, siis rääkida-rääkida-rääkida.

1. Try not to take their need for space personally. it doesn’t mean they don’t love you.
2. Don’t try to fix them.  Accept an introvert for who they are and they’ll be loyal to you for life.
3. Introverts don’t let very many people in, so you must be pretty important to them.
4. Introverts hate confrontation. Give them time to process things instead of pressing for immediate answers.
5. If you want an introvert to open up more, truly listen without interrupting when they do talk.
6. Recognize that an introvert’s need for alone time is crucial to their health and happiness.
7. Know that introverts are fiercely loyal when they love someone and they expect the same in return.

Allikas

Ja ka see on tore lugemine :)

2 kommentaari:

  1. See liftiteema on väga tuttav. Meil on tööl rahvusvaheline seltskond majas ja naerame ikka, et eestlase jaoks peaks lift vähemalt kuusnurkne olema, et iga inimene ikka oma nurka vajuda saaks. Või kui lift ette tuleb ja piisavat arvu vabu nurki pole, siis on "lift täis" :D

    Ma ka üritan barjääri tekitada kas siis raamatu või telefoniga. Peetakse tihti ebaviisakaks, aga noh... parem ikka, kui viimase piirini kannatada ja siis kellelgi nina otsast hammustada.

    VastaKustuta
  2. Ma otseselt ei kannata, need olukorrad on sellised, mis tekivad kuidagi iseenesest ja ma ei käitu teadlikult nii. Mul on mugavam olla "omas ruumis".
    Ja noh, see "õudus kuubis" on pisut utreeritud ka, sest ma olen harjunud. Inimene siiski harjub ja vahel kui on helgeid päevi, ma võin ka nalja teha liftis ja isegi võõrastega seletada aga üldiselt ei ole see mulle loomupärane.
    Niisama kuulata või oma mõtteid mõtelda on mõnusam.

    VastaKustuta