esmaspäev, 13. märts 2017

Lugemissoovitus

Hiljuti juhtus kätte üks artikkel, milles räägiti muuhulgas ka sellest, miks me nii palju Soome poole vaatame ja nii vähe Läti suunas. Et mõlmad ju siiski meie naabrid ning ajaloolises mõttes on meil lätlastega palju rohkem ühist kui soomlastega. Ja autoril oli täiesti intrigeeriv väide, et eestlased on Soome poole vaadanud eelkõige majanduslikel põhjustel. Toon esile ühe lõigu, mis mulle väga meeldis:
Teoreetiliselt võiks läti luule, niisiis, olla eesti kirjandushuvilistele kergesti ligipääsetav ning läbi ja lõhki tuttav. Paraku ei tea eesti lugeja läti luulest ega ka proosakirjandusest peaaegu mitte midagi, sest eesti tõlkepraktika näib seadvat lähedaste kultuuride kergestitõlgitavuse kahtluse alla: läti kirjandust on eesti keelde tõlgitud imevähe. Just nagu oleks küsimus ikkagi keelelises barjääris, kuivõrd lingvistiliselt on ju läti keel tõesti arusaamatum ja kaugem kui näiteks soome keel, millest on võrreldamatult rohkem tõlgitud ja üha tõlgitakse. Samas, suuremate indoeuroopa keeltega saadakse hakkama, nii et vägisi aimub tõlkeleiguse taga ka ebamäärane psühholoogiline tõrge: väiksele rahvale on tema unikaalsus nii kallis, et eestlane lihtsalt ei taha teada, et kõik tema uhkuseasjad laulupidudest, rahvalaulukogudest ja rahvariietest kuni laulva revolutsioonini välja on lätlastel ka olemas. Pahatihti koguni natuke suurejoonelisemal kujul, sest lätlasi lihtsalt on rohkem. Soomlaste mõningase ülemuse ja eeskuju on eestlane (võib-olla majanduslikel kaalutlustel) aktsepteerinud. Aga kompensatsiooniks tahaks vähemasti lätlastele ülevalt alla vaadata, ja siis on targem hoiduda liiga lähedalt uurimast.

Selle kõige kiuste tahaks vastuvoolu ujuda ja just rohkem teada saada. Kolasin raamatukoi.ee lehel ja leidsin mõned tõlked, mis nüüd plaanis läbi lugeda.  Alustasin  Jānis Jaunsudrabiņš´ist ning tema lapsepõlvemälestuste raamatust "Valge raamat" ("Baltā grāmatā"). Koist sattus kätte 1929. aasta tõlge, mis oma tõlkija tõttu kubiseb toredatest lõunaeestile iseloomulikest väljenditest. Kohati pidin abi otsima lausa EKI sõnastikekogust :) Tegemist on siis lühendatud variandiga, hiljem 1970ndatel ilmus samast väljaandest ka pikem versioon.

Raamatu tutvustuses öeldakse niiviisi:  

«Valge raamat» on kahtlemata kõige populaarsem raamat läti noorsookirjanduses. Võib julgesti öelda, et ei leidu ühtki lugeda-oskavat last, kes poleks tutvunud «Valge raamatu» enese või ta juttudega, mis ilmunud üksikult.
«Valge raamat» erineb silmapaistvalt kõigist harilikest läti lapsepõlvemälestuste, lasteelu ja lasteelamuste kirjeldusist. Tas puudub täiesti too liialdatud sentimentaalsus, too kokkuluuletatud õrnatundelisus ja kokkufantaseeritud romantika, mis iseloomustavad kõiki harilikke mälestuskirjeldusi. Pole tas ka toda ebaloomulikult sügavat iseloomulürismi ega toda väljamõeldult-kujutatavat lapse peenetundelisust ega sügavmõttelisust, millega mälestuste kirjutajad armastavad kaunistada harilikult oma lapsepõlvset isikut.

Nii et siis puhas klassika! Ma ei oska Eestist ühtegi head paralleeli tuua, korraks meenutas mulle Tuglase "Illimari" aga kuna ma pole toda nüüd ammu üle lugenud, võib mälestus olla pisut kallutatud. Igatahes Illimari lugemisega seostub mul pisut rusutud meeleolu ja mingi kummaline nukrus. "Valge raamat" vastupidi on kuidagi mõnusalt helge ja positiivne.

Eks natukene mõjutavad sellised lugemised ka oma mälestusi. Ta kirjutab palju mustlastest ja juutidest. See oli aeg, kus kauplemine käis suuresti ukselt uksele. Rätsep tuli masinatega koju ja oli kostil seni, kuni taluinimestel riided seljas. Juudid käisid kaupa pakkumas, mustlased tegid jõulu ajal nalja. Ega see vist palju meie tolleaegsest elust erinenud, vanaema ikka rääkis, kuidas laatadel tuli juutidega kaubelda ja kuidas ta kunagi alla ei jäänud ning sai selle hinna, mis tema tahtis. Mustlasi mäletan isegi oma lapsepõlvest, nad käisid hobusega talust tallu ja korjasid kaltsu kokku. Mul oleks nagu meeles, et purgikaasi sai vastu aga mälu osas ei saa enam kindel olla :)
Igatahes lapsi hoiatati, et mustlastest tuleb eemale hoida ja et pahad lapsed võtavad mustlased kaasa. Ma kartsin neid nagu tuld! Ja see polnud sugugi nii väga ammu... kunas nad tulemata jäid ja miks, ei ole meeles.

Kui meil olid potisetud, siis lätlastel on leedukad suured savipotikauplejad. Ikka käib jälle juut potikoormaga suvel ringi ja siis tuleb tingida ning kaubelda mis kole. Pragudega nõud on odavamad ja lähevad vanaemale alati kaubaks. Autori mälestuste koht tundub asuvat Leedu piiri lähedal, ju siis sellest ka nood leedukate nõud nii popid neil.

Väga armas lugemine oli. Paar nippi sain lihavõtteks ka - kui lihavõttepühade ajal kiikuda, ei tee suvel sääsed liiga :P Ja ilusad kollased munad tulevad siis kui panna vette munakoored ning suts maarjajääd. Õige kõvadusega muna saab siis kui lugeda issameiet 1x edaspidi ja siis 1x tagurpidi. Vot, olge siis valgustet!

Kommentaare ei ole: