esmaspäev, 27. veebruar 2017

Rutiinne

Unistasin kolmest vabast päevast, välja kukkus nagu ikka. Töö ja natukene peale. Kuskil ei käinud, monitoorisin aga meile ja vastasin kui vaja. Tsiteerides vanaema: "ammuks need pühad moodi tulid!" Eksole.

Rosin oli muidugi väga rahul, tagumik vastu mind ja elu lill. Süles, jalutamas, süles, küljekõrval või niisama otsa jõllitamas. Peaasi, et inimene on kodus. Igal koeral on ikka omad kiiksud. Tema põhiteema on see, et inimesega saaks silmsidet pidada ja sama õhku hingata, siis on tore.

Vahel saab nalja ka. Mul on teistest shotikatest alles hunnik mänguasju, mida ma mälestuseks ühes suures korvis hoian. Jõin hommikukohvi ja niisama jäi üks neist mänguasjadest käeulatusse. Pakkusin koerale. Võttis vastu. Ta reeglina ei mängi, pole kunagi mänginud. Vahel üleskeeratavat hiirt mõned minutid ajab taga kui mina ka mängin ja meelitan aga üldiselt, mkm, milleks ja kesse viitsib.

Aga siis jah, võttis vastu ja viis vaibale. Tal on üldse mingisugusest kunagisest harjutuse õppimisest jäänud seos, et kui antakse mingi asi, tuleb see viia vaibale. Ja siis mina vaatan, osa asju viiakse elutuppa aga paar mängu jäävad köögipõrandale vedelema.
Elutuppa viidi kõik need, mis olid lihtsalt mänguasjad - karud, mesilased, prääksuga piraadid, pallid jne.
Köögivaibale aga viidi kanakoib ja pardilaibakujuline piiksuga asi. Koeraloogika?
Mhmh. Kuivatatud kanavarbaid sööb ta ju alati köögis :)







Aga muidu lähevad vabad päevad mööda kas süles istudes, jalgade otsas magades või otsa põrnitsedes.
Ma räägin alati, et mul surevad kududes jalad ära...




Kommentaare ei ole: