teisipäev, 20. detsember 2016

Päkapikuusk

Eile kolleegid rääkisid, kelle laps veel usub päkapikkudesse ja kes enam mitte. Lisaks kõik need mured sussikinkidega ja ajastamise teemad jms. Lõbus kuulamine! Aga lapse seisukohalt tegelikult kurb, varsti saab see uskumise aeg otsa ja pool muinasjutust on kadunud.

Teise poole võib ise täita muidugi, hoida tunnet, traditsioone, teha kingitusi. Aga see aeg, mil sa unistasid pikalt ÜHEST KINGIASJAST ja siis hea vedamise korral selle ÜHE asja ka pakist leidsid, see on lootusetult möödas.

Nüüd ei saa me enam kunagi selliseid kingitusi, millest me tegelikult unistame.
Kui just ise ei osta aga see pole ju see?

Kas teil käisid lapsena igal öösel päkapikud? Mul ei käinud. Paar korda olid lisakingid detsembris aga üldiselt oodati ikkagi jõululaupäeva, mil oli põhiline kingileidmise* aeg. Lisaks toodi glasuuriga pipakooke linnast kui onu ja onunaine vanaemale külla tulid. Aga külas käidi peale jõululaupäeva või pigem uuel aastal, kui vanaema sünnipäev oli.

*Just leidmise, sest meil jõuluvana ei käinud. Ukse taha jäeti kott ja kui me kirikust ning surnuaialt tagasi tulime, olid kingitused kohal.


Glasuur oli vägev asi, seda saigi peamiselt linnakohvikust ostetud piparkookidega. Meil kodus glasuuri kunagi ei tehtud, ainult lihtsaid piparkooke, vanaema tegi tassipõhjaga ümmargusi ja vahel olid tähekujulised ka. Linnaomad olid loomad ja igasugused lahedad kujundid, paks glasuur ning üks variant oli veel sakilise servaga õhukesed, mis suhkrukorraga kaetud. Olümpiast otse. Lisaks tavalistele tegi vanaema valgeid piparkooke, millesse pani aniisitilku. Mulle need eriti ei maitsenud aga kui põhilised otsa said, kõlbasid need ka süüa.

Koolis käis meil 8 aastat ikka näärivana aga too tõi igale klassile kommikotid ning neid mindi siis koos loosipakiga klassi jagama. Kõige väiksematele vist siiski said vanemad kooli nääripeole kinke viia, nn kodustele lastele, kes aias ei käinud. Mäletan osade laste koomilisi salmilugemisi, järelikult pidi nii olema.

Ema ja isa töölt tulid ka alati kommipakid, pidusid sellest ajast ei mäleta. Hiljem kui onulapsed väikesed olid, siis juba korraldati pidu ka (80ndate keskel). Mäletan vabrikus piparkoogitaignast tehtud lennukikujulisi vahvleid, mis olid hõrgult õhukesed ja head :)

Ja aastavahetusel sõime me kohalikku sefiiritorti ning vaatasime, kuidas vene sõjaväeosast taevasse rakette lasti. Mõned kohalikud sebisid sealt salaja raketikraami välja ka aga see oli suur erand.Need olid ohtlikud ise lasta, nii mõnigi sai vigastusi kui üritas neid labidavarre otsa napsuse peaga pusida...

Ma tahaks nüüd ka head sefiiritorti! Sellist hapukat ja tugevama kreemiga, vihjeid?

1 kommentaar:

triangel ütles ...

Meil pandi ikka komm sussi sisse, aga jõuluvana ei käinud ka, päkapikud helistasid ukse taga ja jätsid koti.