Kui ma laps olin, kuulsin sageli ütlemist, et kas sa lähed Apuparrale või? Nüüd ma tean, kuidas seda kohanime kirjutatakse. Vanaema ikka hääldas seda nagu hapupara või apupara.
Küll ma mõtlesin, mis asi see selline on? Et kas koht või mingi tegevus?. Igatahes eeldas sinna minek või sellega tegelemine paksult riidesse panemist, sest vanaema kasutas seda väljendit ainult siis kui keegi pani end ilmale mittevastavalt ja liiga paksult riidesse. Nagu kubujuss, ütleme me praegu.
Eile käisime väiksema seltskonnaga matkal (Kõrvemaa Matkakeskusest - Jussi matkarajani - sealt järvede ümbert pikem ringi ja siis tagasi Kõrvemaa Matkakeskusesse. Jussi radadele jõudes oli seal Koersilla parklas suur kaart. Ja mis ma näen, kaardil on paik nimega Apuparra!
Kas seal oli siis vanasti kuidagi eriliselt külm ja niiske, mistõttu tuli paksult riidesse panna või millest selline ütlemini tuli, ei tea. Igatahes on koht vähemalt identifitseeritud :)
Aga matk oli väljakutse! Grupiliikmed olid pea kõik väga sportlikud ja hea ettevalmistusega tegelased. Mina läksin rohkem ennast proovima ja kui kuulsin, et plaanis on kõndida tempokalt (5-6km/h) 20-25km, siis kahtlesin ikka sügavalt. Me ju Rosinaga kõnnime regulaarselt aga tema tempo viimasel ajal naljalt üle 4km/h ei lähe. Korraldaja ikka veenis hoolega ning ütles, et arvestame kõigiga jne. Noh, kui ei proovi, siis ju teada ei saa.
Läksin kohale ja juba esimese 3km peal oli selge, et see grupp elabki sisuliselt trennis - maratonjooksud, suusahooajaks ettevalmistamine, rattamaratonid jne olid põhiteemadeks. Ja siis see hirmutav tempo! Alguses oli maastik tore, matkakeskusest läksid liivased laiad rajad metsa, liikuda oli kerge ja ilm suurepärane. Vist viimase paari nädala ainus päiksepaisteline ilm. Plaan oli liikuda 1-1,5h tempokalt ja siis teha esimene paus. Muidugi ma jäin pisut maha aga kuna seltskond oli silmapiiril, püsisin kenasti sabas. Palav oli. Kuna ma pole nii tempokalt ja kambas varem liikunud, siis riietus oli pisut vale. Aga kui ma jälle mõtlen sellele, millise vihma mee 5h hiljem kaela saime, siis oli jälle minu versioon täiesti ok. Aga see selleks, metsas oli väga palav ja 2-3 kihti õhukese jopega oleks olnud piisav.
Omaette elamus olid Jussi nõmmed. Kui Koersilla parklast liikuda üle Soodla jõe ning sealt pisut edasi, jõuab rada kanarbikuväljadeni. Hetkel on küll kanarbik õitsenud ja efekt ei ole nii äge kui vast kuu tagasi võis olla aga sellegipoolest, nagu kuskil väljamaal matkaks. Pikad looklevad rajad kanarbike vahel, lage maa, imeilus vaatepilt! See on ju vana kinnine territoorium, kus nõuka ajal õppusi korraldati. On ka praegu nn ohutsoon, kus 90päeva aastas ligi ei pääse. Seega tasub jälgida infot, kunas kaitsevägi õppuseid korraldab.
See selleks, meie matk kulges ikka tempokalt edasi. Esimene peatus oli Jussi esimeste järvede juures. Taaskord ilus maastik, oosid ja üllavatalt "mägine" põhjaeestlase jaoks. Kuigi siin on sadanud nagu oavarrest päevi, oli maastik eile kõnnitav ja libedust ei esinenud. Ilmselt väga vihmase ilmaga on osad laskumised "huvitavad". Lugesin pärast netist, et need oosid on tekkinud jääajal. Midagi sarnast näeb ka teistpool, Paunküla matkaradade kandis.
Viimane kolmandik oli ikka pisut raske, liikumine tahtejõu pealt kui tahtsid grupiga sammu pidada. Õnneks rajad on enamasti korrektselt tähistatud, vaid mõnes kohas tuli kaarti ja kepsu uurida, eriti kui soov pisut suuremat kaart teha. Spordimehe peamine mure ju sellistel üritustel on, et EGA me liiga väikese ringiga ei lähe :P Minu meelest oleks siis juba võinud minna ka aga no mehed, eksole...
Mingil hetkel kaotasin grupi silmist aga tempo oli suurepärane ja raske otseselt ei olnud. Raskeks läks siis kui teistele järele oli vaja jõuda. Nad vist ikka kihutasid pea lõpuni 5-6km/h, minul läks tempo alla peale 15-16km ja siis kulgesin rahulikult aga sihikindlalt. Eesmärk oli jõuda tagasi keskusesse. Selle piirkonna häda on sood ja rabad, mis keset metsa üllatuslikult vastu vaatavad. Seetõttu katsed otse lõigata reeglina osutusid mõttetuks. Viimased 7-8km liikusime kolmekesi, üksteist motiveerides ja aidates. Mul lõppes vesi otsa aga kaaslane pakkus energiajooki (mida ma muidu üldse ei tarbi aga selles kontekstis tundus, et toimis). Natukene ekslesime ka, just seetõttu, et viimases 3km lõigus oli tunne, et läbi metsa saaks otse aga ei saanud. Täiesti soine maastik + hulgaliselt tuulemurdu ei teinud rändamise sugugi kergemaks. Tuli rajale tagasi minna ja kulutada tsipa rohkem km kui algul oleks kokku tulnud.
Peale 6,5 tunnist kõndimist olime lõpuks matkakeskuses tagasi. Täielik kangelastunne oli peal! Jalad küll valutasid hirmsasti aga üldiselt olin hästi vastu pidanud. Alles kodus avastasin, et talla all oli 1 rakk, kõndides ei tundnud midagi. Saapad teenisid mind hästi ja viimasel tunni jooksul alla sadanud vihm samuti liiga ei teinud. Lõpp hea, kõik hea :) Kuum kohv keskuses, muljed ja kiidusõnad ning aeg oli koju sõita. Minul näitas spordiäpp kokkuvõtteks 28,9km aga osadel isegi üle 30km.
Rosin toimetas ema juures, sõi frikadellisuppi ja valvas ahjuparandust. Ja muidugi oli kohutavalt väsinud ootamisest. Kauplesin end maasauna, sain vihelda ja leili nautida üle pika aja. Küll see oli sel hetkel jumalik, peksad kondid pehmeks ja unistad vaid oma voodisse kukkumisest. Kodus keerasin pessa ja magasin katkendlikult 10h jutti. Täna on kerge puuhobuse tunne aga ma ei kahetse, et läksin.
Ja sinna Jussi radedele tahaks kunagi veel tagasi minna.
Küll ma mõtlesin, mis asi see selline on? Et kas koht või mingi tegevus?. Igatahes eeldas sinna minek või sellega tegelemine paksult riidesse panemist, sest vanaema kasutas seda väljendit ainult siis kui keegi pani end ilmale mittevastavalt ja liiga paksult riidesse. Nagu kubujuss, ütleme me praegu.
Eile käisime väiksema seltskonnaga matkal (Kõrvemaa Matkakeskusest - Jussi matkarajani - sealt järvede ümbert pikem ringi ja siis tagasi Kõrvemaa Matkakeskusesse. Jussi radadele jõudes oli seal Koersilla parklas suur kaart. Ja mis ma näen, kaardil on paik nimega Apuparra!
Kas seal oli siis vanasti kuidagi eriliselt külm ja niiske, mistõttu tuli paksult riidesse panna või millest selline ütlemini tuli, ei tea. Igatahes on koht vähemalt identifitseeritud :)
Aga matk oli väljakutse! Grupiliikmed olid pea kõik väga sportlikud ja hea ettevalmistusega tegelased. Mina läksin rohkem ennast proovima ja kui kuulsin, et plaanis on kõndida tempokalt (5-6km/h) 20-25km, siis kahtlesin ikka sügavalt. Me ju Rosinaga kõnnime regulaarselt aga tema tempo viimasel ajal naljalt üle 4km/h ei lähe. Korraldaja ikka veenis hoolega ning ütles, et arvestame kõigiga jne. Noh, kui ei proovi, siis ju teada ei saa.
Läksin kohale ja juba esimese 3km peal oli selge, et see grupp elabki sisuliselt trennis - maratonjooksud, suusahooajaks ettevalmistamine, rattamaratonid jne olid põhiteemadeks. Ja siis see hirmutav tempo! Alguses oli maastik tore, matkakeskusest läksid liivased laiad rajad metsa, liikuda oli kerge ja ilm suurepärane. Vist viimase paari nädala ainus päiksepaisteline ilm. Plaan oli liikuda 1-1,5h tempokalt ja siis teha esimene paus. Muidugi ma jäin pisut maha aga kuna seltskond oli silmapiiril, püsisin kenasti sabas. Palav oli. Kuna ma pole nii tempokalt ja kambas varem liikunud, siis riietus oli pisut vale. Aga kui ma jälle mõtlen sellele, millise vihma mee 5h hiljem kaela saime, siis oli jälle minu versioon täiesti ok. Aga see selleks, metsas oli väga palav ja 2-3 kihti õhukese jopega oleks olnud piisav.
Omaette elamus olid Jussi nõmmed. Kui Koersilla parklast liikuda üle Soodla jõe ning sealt pisut edasi, jõuab rada kanarbikuväljadeni. Hetkel on küll kanarbik õitsenud ja efekt ei ole nii äge kui vast kuu tagasi võis olla aga sellegipoolest, nagu kuskil väljamaal matkaks. Pikad looklevad rajad kanarbike vahel, lage maa, imeilus vaatepilt! See on ju vana kinnine territoorium, kus nõuka ajal õppusi korraldati. On ka praegu nn ohutsoon, kus 90päeva aastas ligi ei pääse. Seega tasub jälgida infot, kunas kaitsevägi õppuseid korraldab.
See selleks, meie matk kulges ikka tempokalt edasi. Esimene peatus oli Jussi esimeste järvede juures. Taaskord ilus maastik, oosid ja üllavatalt "mägine" põhjaeestlase jaoks. Kuigi siin on sadanud nagu oavarrest päevi, oli maastik eile kõnnitav ja libedust ei esinenud. Ilmselt väga vihmase ilmaga on osad laskumised "huvitavad". Lugesin pärast netist, et need oosid on tekkinud jääajal. Midagi sarnast näeb ka teistpool, Paunküla matkaradade kandis.
Viimane kolmandik oli ikka pisut raske, liikumine tahtejõu pealt kui tahtsid grupiga sammu pidada. Õnneks rajad on enamasti korrektselt tähistatud, vaid mõnes kohas tuli kaarti ja kepsu uurida, eriti kui soov pisut suuremat kaart teha. Spordimehe peamine mure ju sellistel üritustel on, et EGA me liiga väikese ringiga ei lähe :P Minu meelest oleks siis juba võinud minna ka aga no mehed, eksole...
Mingil hetkel kaotasin grupi silmist aga tempo oli suurepärane ja raske otseselt ei olnud. Raskeks läks siis kui teistele järele oli vaja jõuda. Nad vist ikka kihutasid pea lõpuni 5-6km/h, minul läks tempo alla peale 15-16km ja siis kulgesin rahulikult aga sihikindlalt. Eesmärk oli jõuda tagasi keskusesse. Selle piirkonna häda on sood ja rabad, mis keset metsa üllatuslikult vastu vaatavad. Seetõttu katsed otse lõigata reeglina osutusid mõttetuks. Viimased 7-8km liikusime kolmekesi, üksteist motiveerides ja aidates. Mul lõppes vesi otsa aga kaaslane pakkus energiajooki (mida ma muidu üldse ei tarbi aga selles kontekstis tundus, et toimis). Natukene ekslesime ka, just seetõttu, et viimases 3km lõigus oli tunne, et läbi metsa saaks otse aga ei saanud. Täiesti soine maastik + hulgaliselt tuulemurdu ei teinud rändamise sugugi kergemaks. Tuli rajale tagasi minna ja kulutada tsipa rohkem km kui algul oleks kokku tulnud.
Peale 6,5 tunnist kõndimist olime lõpuks matkakeskuses tagasi. Täielik kangelastunne oli peal! Jalad küll valutasid hirmsasti aga üldiselt olin hästi vastu pidanud. Alles kodus avastasin, et talla all oli 1 rakk, kõndides ei tundnud midagi. Saapad teenisid mind hästi ja viimasel tunni jooksul alla sadanud vihm samuti liiga ei teinud. Lõpp hea, kõik hea :) Kuum kohv keskuses, muljed ja kiidusõnad ning aeg oli koju sõita. Minul näitas spordiäpp kokkuvõtteks 28,9km aga osadel isegi üle 30km.
Rosin toimetas ema juures, sõi frikadellisuppi ja valvas ahjuparandust. Ja muidugi oli kohutavalt väsinud ootamisest. Kauplesin end maasauna, sain vihelda ja leili nautida üle pika aja. Küll see oli sel hetkel jumalik, peksad kondid pehmeks ja unistad vaid oma voodisse kukkumisest. Kodus keerasin pessa ja magasin katkendlikult 10h jutti. Täna on kerge puuhobuse tunne aga ma ei kahetse, et läksin.
Ja sinna Jussi radedele tahaks kunagi veel tagasi minna.
Ma tahaks sinna kindlast minna. Tuleb j2rgmistesse Eesti-plaanidesse lisada!
VastaKustutaSeal oli tore jah, Jussi ringi on eraldi 8km. Väidetavalt on järvedes ujutud ka, turbapõhjalised tumedad sellised.
VastaKustutahttps://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1550