Mõlgutan juba mitu päeva üht postitust peas aga kirja pandud ei saa. Aga vaevab ka, järelikult väljundit on siiski vaja. Märksõnadeks "iidolid", "õppimine", "oskused", "meistrite kultus", "kriitika". Ilmselt on märksõnu veel, iseasi kas ma oskan kõik oma viimaste nädalate mõtted mõistlikult-lühidalt kokku võtta.
Keskajal oli süsteem paigas - kõigepealt sai sinust õpipoiss (kui võeti ja kui olid eeldused), siis sell ja seejärel kunagi meister. Ma pole kursis, kas meister õpetas õpipoisse otse või läbi selli, ilmselt pigem läbi selli? Kas neil oli lubatud ka väljaspool süsteemi õpetada ja nõu jagada või oli see pigem rangelt reglementeeritud. Eeldan, et pigem jäigalt paigas, kinnine ja süsteemne. Aeg oli selline.
Nüüd ei pea ju enam olema jäigalt süsteemis, et õpetust saada. Mida rohkem on kogemusi, seda suurem peaks olema kohustus ja vastutus seda jagada. Muidu sõna ei levi ja oskus kaob. Eriti meistri sõna.
Kas kogemus peaks alati tulema läbi kriitika? Kas tagasisidet või õpetust saaks anda ka nii, et õpipoissi "lukku" ei löö ning motivatsiooni mättasse? Nii ja naa, jälle oskused. Kuidas vahendada midagi nii, et motivatsioon ei kao, seda oskavad kahjuks vähesed meistrid. Et inspireeriks, parandaks, paneks tahtma edasi õppida, sunniks arenema.
Eestis vist ongi nii, et kas kiidetakse taevani, mõttetult ja vahel lihtsalt sellepärast, et tuntakse ja tahetakse poolehoidu näidata. Asi võib olla täiesti keskpärane iseenesest. Mis ei tähenda, et positiivse toetuse andmine kuidagi taunitav peaks olema. Vastaspool lihtsalt puudub. Selline mõistlik tagasiside, millest ka midagi õppida oleks.
Kellelegi ei meeldi kriitika, eriti kui see tuleb nagu noaga makku. Ma natukene liialdan aga te saate aru küll, mida ma mõtlen selle noa ja mao all. Aga millegipärast on nii, et kriitika, eriti kui pärast järelemõtlemist leiad õigustatud nüansid sellest, on kordades tõhusam. Ma olen tööalaselt praadinud omas rasvas nagu pannile unustatud pannkook. Vaja on läinud vaid paari inimest, kes lihtsalt ongi oma loomult kriitilisemad aga kes kunagi ei rapsi niisama. Kuigi pean tunnistama, et see teadmine ja arusaam on mul tulnud ikkagi palju hiljem. Ai kui valusad olid need kogemused aga need vähesed korrad on mind ka suures plaanis palju mõjutanud ja muutnud. Ja ma ei räägi siin sellest kui keegi lihtsalt täiskuu mõjul rapsib, vaid ikkagi põhjusega kriitikast.
Võibolla me ei oska, ei viitsi ja ei taha. Igaüks saagu ise hakkama, õppigu omas tempos, mis meil sellega asja. Lihtsam on kuskil nuka taga klatsida kui avalikult oma renomeega riskida, eksole. Või siis see teine äärmus, et miks peaks keegi kedagi tasuta õpetama, omast vabast ajast oma kogemusi jagama, heldene aeg :P
Nagu usuks isegi sellesse aga on ju ka teisi, kes siiski oskavad. Õpetada, toetada. Nii armsalt ja ilusti. Aitavad edasi, kiidavad pisut ka vähese eest, mida oled juba ära õppinud ja õhutavad katsetama, edasi pusima ja õppima. Ja seda viisil, mis pole lame ega lauskiidulaul (seda vast ei oota keegi tegelikult), vaid aus.
Aususega on ka jamad lood. Mulle omale tundub, et kui ma midagi uut teada saan või õpin, siis oleks aus seda kohe edasi jagada. Noh nagu hea anekdoodiga, kui kohe edasi ei räägi, siis läheb äkki meelest. Või et kui ma olen avastanud mingi vea või nõrkuse, või on sellele eraldi tähelepanu juhitud, siis on mul samuti tunne, et minust oleks aus sama märgata ka teiste puhul, sest äkki nemad ju ka ei tea aga tahaksid teada?! Mis siis, et sõnumi vastuvõtja võib saada minu aususest peaaegu shoki, kuna talle pole avalikult enne sellist tagasisidet antud. Ma ei taju seda, minu jaoks on sel hetkel too sõnumi edasi andmine nii oluline, et kõik muu jääb tahaplaanile.
Kuna õppimine on taas meie riigis päevakorral (1. september), siis ka need teemad rohkem esil. Laiemalt ja kitsamalt, erialaselt ja hobialaselt. Kaasamõtlemine lubatud :)
Keskajal oli süsteem paigas - kõigepealt sai sinust õpipoiss (kui võeti ja kui olid eeldused), siis sell ja seejärel kunagi meister. Ma pole kursis, kas meister õpetas õpipoisse otse või läbi selli, ilmselt pigem läbi selli? Kas neil oli lubatud ka väljaspool süsteemi õpetada ja nõu jagada või oli see pigem rangelt reglementeeritud. Eeldan, et pigem jäigalt paigas, kinnine ja süsteemne. Aeg oli selline.
Nüüd ei pea ju enam olema jäigalt süsteemis, et õpetust saada. Mida rohkem on kogemusi, seda suurem peaks olema kohustus ja vastutus seda jagada. Muidu sõna ei levi ja oskus kaob. Eriti meistri sõna.
Kas kogemus peaks alati tulema läbi kriitika? Kas tagasisidet või õpetust saaks anda ka nii, et õpipoissi "lukku" ei löö ning motivatsiooni mättasse? Nii ja naa, jälle oskused. Kuidas vahendada midagi nii, et motivatsioon ei kao, seda oskavad kahjuks vähesed meistrid. Et inspireeriks, parandaks, paneks tahtma edasi õppida, sunniks arenema.
Eestis vist ongi nii, et kas kiidetakse taevani, mõttetult ja vahel lihtsalt sellepärast, et tuntakse ja tahetakse poolehoidu näidata. Asi võib olla täiesti keskpärane iseenesest. Mis ei tähenda, et positiivse toetuse andmine kuidagi taunitav peaks olema. Vastaspool lihtsalt puudub. Selline mõistlik tagasiside, millest ka midagi õppida oleks.
Kellelegi ei meeldi kriitika, eriti kui see tuleb nagu noaga makku. Ma natukene liialdan aga te saate aru küll, mida ma mõtlen selle noa ja mao all. Aga millegipärast on nii, et kriitika, eriti kui pärast järelemõtlemist leiad õigustatud nüansid sellest, on kordades tõhusam. Ma olen tööalaselt praadinud omas rasvas nagu pannile unustatud pannkook. Vaja on läinud vaid paari inimest, kes lihtsalt ongi oma loomult kriitilisemad aga kes kunagi ei rapsi niisama. Kuigi pean tunnistama, et see teadmine ja arusaam on mul tulnud ikkagi palju hiljem. Ai kui valusad olid need kogemused aga need vähesed korrad on mind ka suures plaanis palju mõjutanud ja muutnud. Ja ma ei räägi siin sellest kui keegi lihtsalt täiskuu mõjul rapsib, vaid ikkagi põhjusega kriitikast.
Võibolla me ei oska, ei viitsi ja ei taha. Igaüks saagu ise hakkama, õppigu omas tempos, mis meil sellega asja. Lihtsam on kuskil nuka taga klatsida kui avalikult oma renomeega riskida, eksole. Või siis see teine äärmus, et miks peaks keegi kedagi tasuta õpetama, omast vabast ajast oma kogemusi jagama, heldene aeg :P
Nagu usuks isegi sellesse aga on ju ka teisi, kes siiski oskavad. Õpetada, toetada. Nii armsalt ja ilusti. Aitavad edasi, kiidavad pisut ka vähese eest, mida oled juba ära õppinud ja õhutavad katsetama, edasi pusima ja õppima. Ja seda viisil, mis pole lame ega lauskiidulaul (seda vast ei oota keegi tegelikult), vaid aus.
Aususega on ka jamad lood. Mulle omale tundub, et kui ma midagi uut teada saan või õpin, siis oleks aus seda kohe edasi jagada. Noh nagu hea anekdoodiga, kui kohe edasi ei räägi, siis läheb äkki meelest. Või et kui ma olen avastanud mingi vea või nõrkuse, või on sellele eraldi tähelepanu juhitud, siis on mul samuti tunne, et minust oleks aus sama märgata ka teiste puhul, sest äkki nemad ju ka ei tea aga tahaksid teada?! Mis siis, et sõnumi vastuvõtja võib saada minu aususest peaaegu shoki, kuna talle pole avalikult enne sellist tagasisidet antud. Ma ei taju seda, minu jaoks on sel hetkel too sõnumi edasi andmine nii oluline, et kõik muu jääb tahaplaanile.
Kuna õppimine on taas meie riigis päevakorral (1. september), siis ka need teemad rohkem esil. Laiemalt ja kitsamalt, erialaselt ja hobialaselt. Kaasamõtlemine lubatud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar