Ilmselt ei mõtelnud ma sede ise välja, vaid lugesin kuskilt aga kinnitan, et ma olen sellise ütlemisega 100% nõus - shoti terjer on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks.
Loomulikult ei saa ma teha mingeid põhjapanevaid üldistusi, olles alles kolmanda shotika omanik. Aga midagi nagu juba koidab. Selle looma iseloom või siis täpsemalt öeldes põhikaratkeristikud ei ole päris sellised, mida võõras loeks nagu avatud raamatut. Kõik võtab aega. Harjumine, avanemine, väljanäitamine, aktsepteerimine. Kogu spekter. Aastaid.
Alguses on kutsikas. Selline tüütu kaakpätt, kes närib, pissib, teeb iga päev sigadusi ja need sigadused on igal kutsikal omamoodi stiilsed. Kui üks sööb nt paneelmajas ajaviiteks seinu sakiliseks, siis teine õpib külmikut avama. Kolmas remondib vannituba ja esikut, keskendudes peamiselt elektritöödele. Eks kõigil ole sellest perioodist ägedaid näiteid. Muidugi näevad seda perioodi rohkem kasvatajad, kes nende kaakpättidega peavad ühes kodus esimesed elukuud üle elama. Aga see ju kestab terve igaviku, nii et omanikud saavad ikka ka paraja mahvi. Selline on kord elu, kõik oleneb sellest kui hästi me selleks valmis oleme ja stressi talume :)
Aga siis lähevad aastad ja järsku on koerast saanud täiskasvanu. Esialgu veel muutusi ei pruugi märgata. Ok, sigadusi on vähem, väärikust rohkem. Käitumine ka paraneb, isegi koolitada on täiesti võimalik. Aga iseloom ja eripärad on ikka veel üks suur mõistatus. Midagi nagu paistaks aga siis jälle ei paista ka. Ja siis see puusliku periood, kes keda ja kunas ja kas üldse.
Läheb veel paar aastat ning sul on kodus koerisiksus, kelle igast ihurakust paistab message - mina olen shoti terjer. Ja siis tulevad nüansid. Ükski neist pole teise koopia. On muidugi sarnasusi käitumises, häälitsuses, kõnnakus aga igal tegelasel on oma sisu. Ja ilmselt saab iga shotikaomanik aru, kui ma kasutan mõistet "sisu". Seda on raske defineerida. See on miskine substans, mis teeb shoti terjerist maadam Blacky või siis Rosina. Kiiksud, huumorisoon, kobisemised, käitumine, suhted, harjumused, jumalused, eelistused, ego.
Selles koeras on palju rohkem kui pealtnäha paistab ja see on võluv. See ootamine ja avastamine, et ahha, nüüd juba hakkab tulema. Sisu. Mul on tunne, et mõne koera puhul pead sa selle sisu ise looma - koolituste, kasvatuse ja hoolimise kaudu. Shotikal aga on see sisu algusest peale nagu olemas. Sa pead olema vaid piisavalt vääriline omanik talle, et ta sulle seda kord näitama hakkaks. Tasapisi. Elu shotikaga on põnev väljakutse.
Loomulikult ei saa ma teha mingeid põhjapanevaid üldistusi, olles alles kolmanda shotika omanik. Aga midagi nagu juba koidab. Selle looma iseloom või siis täpsemalt öeldes põhikaratkeristikud ei ole päris sellised, mida võõras loeks nagu avatud raamatut. Kõik võtab aega. Harjumine, avanemine, väljanäitamine, aktsepteerimine. Kogu spekter. Aastaid.
Alguses on kutsikas. Selline tüütu kaakpätt, kes närib, pissib, teeb iga päev sigadusi ja need sigadused on igal kutsikal omamoodi stiilsed. Kui üks sööb nt paneelmajas ajaviiteks seinu sakiliseks, siis teine õpib külmikut avama. Kolmas remondib vannituba ja esikut, keskendudes peamiselt elektritöödele. Eks kõigil ole sellest perioodist ägedaid näiteid. Muidugi näevad seda perioodi rohkem kasvatajad, kes nende kaakpättidega peavad ühes kodus esimesed elukuud üle elama. Aga see ju kestab terve igaviku, nii et omanikud saavad ikka ka paraja mahvi. Selline on kord elu, kõik oleneb sellest kui hästi me selleks valmis oleme ja stressi talume :)
Aga siis lähevad aastad ja järsku on koerast saanud täiskasvanu. Esialgu veel muutusi ei pruugi märgata. Ok, sigadusi on vähem, väärikust rohkem. Käitumine ka paraneb, isegi koolitada on täiesti võimalik. Aga iseloom ja eripärad on ikka veel üks suur mõistatus. Midagi nagu paistaks aga siis jälle ei paista ka. Ja siis see puusliku periood, kes keda ja kunas ja kas üldse.
Läheb veel paar aastat ning sul on kodus koerisiksus, kelle igast ihurakust paistab message - mina olen shoti terjer. Ja siis tulevad nüansid. Ükski neist pole teise koopia. On muidugi sarnasusi käitumises, häälitsuses, kõnnakus aga igal tegelasel on oma sisu. Ja ilmselt saab iga shotikaomanik aru, kui ma kasutan mõistet "sisu". Seda on raske defineerida. See on miskine substans, mis teeb shoti terjerist maadam Blacky või siis Rosina. Kiiksud, huumorisoon, kobisemised, käitumine, suhted, harjumused, jumalused, eelistused, ego.
Selles koeras on palju rohkem kui pealtnäha paistab ja see on võluv. See ootamine ja avastamine, et ahha, nüüd juba hakkab tulema. Sisu. Mul on tunne, et mõne koera puhul pead sa selle sisu ise looma - koolituste, kasvatuse ja hoolimise kaudu. Shotikal aga on see sisu algusest peale nagu olemas. Sa pead olema vaid piisavalt vääriline omanik talle, et ta sulle seda kord näitama hakkaks. Tasapisi. Elu shotikaga on põnev väljakutse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar