ERMi blogis on hea ülevaade talutöödest.
See alaseljavalu on mulle ka tuttav, sest meil maal võeti kartuleid pea kartulikasvatuse lõpuni käsitsi, konksuga (kriuk). Vanaema istus pisikesel pingil ja toimetas ühtlases tempos, teised küürutasid ja pingutasid alati üle. Seda tunnet on raske kirjeldada, jube oli küll. Kui õnnestus pikali visata, ei saanud püsti ja vastupidi :D Üle läks muidugi ja saun aitab alati.
Heina meil enam käsitsi ei niidetud, sest peale kahe lamba - Kati ja Pässu - ma loomi maal ei mäleta. Ikka kaubeldi keegi niidukiga, et majaümbruse korda saaks. Hein oli lakas küll, ilmselt harjumusest ja lõhnas hästi. Vanaema lugudest mäletan, et heina mindi niitma varahommikul kui kaste veel maas. Siis töö sujus ja vikat lõikas, ses mõttes ei niidetud terve päeva. Nagu mäletaks, et kastest märja heina on kergem niita, võibolla ma eksin. Tänapäeval jälle on asjad vastupidi, niidukiga keegi naljalt märja rohu kallale ei lähe.
Kui kaste maast ära kadus, oli söögipaus ja leiba lasti küünis luusse. Vanaema alati rääkis, et vanaisa uinus hetkega ning tema mitte. Ja kui lõpuks unerantus tuli, siis oli vanamees juba jalul ja läks uuesti tööle. Kuuma suvepäeva söök oli hapupiim ja leib. Vanaema armastas neid lihtsalt sööke elu lõpuni süüa ja meil oli alati potsik hapupiimaga sahvris.
Imelikud asjad meenuvad. Nt see, et kui tõid külast lehmapiima, siis see läks alati äikese ajal tilgastama ning siis ei aidanud muud kui tuligi lasta hapuks. Nüüd on selle äikesega kõik sassis. Sajab nt 2 päeva ja siis kuskil kärgatab. Ilm ei lähe klaariks ega midagi, võib sama moodi segasena edasi mässata. Pole otsa ega äärt. Miks mina mäletan lapsepõlvest, et oli pikk rõve leitsaks, siis lõpuks äike ja seejärel mõnus karge ning selge olek?! Isegi kodune piim ei lähe korralikult hapnema.
Nüüd selle meenutuse peale tuli mul meeletu isu külma kama järele :P
Head suve algust!
See alaseljavalu on mulle ka tuttav, sest meil maal võeti kartuleid pea kartulikasvatuse lõpuni käsitsi, konksuga (kriuk). Vanaema istus pisikesel pingil ja toimetas ühtlases tempos, teised küürutasid ja pingutasid alati üle. Seda tunnet on raske kirjeldada, jube oli küll. Kui õnnestus pikali visata, ei saanud püsti ja vastupidi :D Üle läks muidugi ja saun aitab alati.
Heina meil enam käsitsi ei niidetud, sest peale kahe lamba - Kati ja Pässu - ma loomi maal ei mäleta. Ikka kaubeldi keegi niidukiga, et majaümbruse korda saaks. Hein oli lakas küll, ilmselt harjumusest ja lõhnas hästi. Vanaema lugudest mäletan, et heina mindi niitma varahommikul kui kaste veel maas. Siis töö sujus ja vikat lõikas, ses mõttes ei niidetud terve päeva. Nagu mäletaks, et kastest märja heina on kergem niita, võibolla ma eksin. Tänapäeval jälle on asjad vastupidi, niidukiga keegi naljalt märja rohu kallale ei lähe.
Kui kaste maast ära kadus, oli söögipaus ja leiba lasti küünis luusse. Vanaema alati rääkis, et vanaisa uinus hetkega ning tema mitte. Ja kui lõpuks unerantus tuli, siis oli vanamees juba jalul ja läks uuesti tööle. Kuuma suvepäeva söök oli hapupiim ja leib. Vanaema armastas neid lihtsalt sööke elu lõpuni süüa ja meil oli alati potsik hapupiimaga sahvris.
Imelikud asjad meenuvad. Nt see, et kui tõid külast lehmapiima, siis see läks alati äikese ajal tilgastama ning siis ei aidanud muud kui tuligi lasta hapuks. Nüüd on selle äikesega kõik sassis. Sajab nt 2 päeva ja siis kuskil kärgatab. Ilm ei lähe klaariks ega midagi, võib sama moodi segasena edasi mässata. Pole otsa ega äärt. Miks mina mäletan lapsepõlvest, et oli pikk rõve leitsaks, siis lõpuks äike ja seejärel mõnus karge ning selge olek?! Isegi kodune piim ei lähe korralikult hapnema.
Nüüd selle meenutuse peale tuli mul meeletu isu külma kama järele :P
Head suve algust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar