teisipäev, 28. juuni 2016

Juuni

Jube veider, juuni saab kohe läbi. Kuigi praegu võiks pisut hinge tõmmata ja olla, ei oska ma ikka veel aega maha võtta. Mingi hullumeelne rattatunne on peal ja kogu aeg tahaks kuskile minna, midagi teha. Motoorne rahutus, ühesõnaga.
Mis meil siis juunis peale lõputu töötegemise juhtus?


Mõisas käisime

Ilmad olid pikalt vihmased
Hüpassaare rabakontsert
Ratas pääses lõpuks toast välja ja seda üsna regulaarselt!

Roosid hakkasid õitsema

Rabakontsert oli seekord nii ja naa, kipub massiks kätte ära minema. Üldjoontes veel kannatas olla aga juba on tekkimas publikumi, kes lihtsalt ei oska olla ja teiste meeleolu ära rikuvad.

Nt meie läheduses oli üks seltskond, kes esiteks saabus suht viimasel hetkel (seal peab kohta otsima, istumisalust sättima jne) ja siis oli neil vaja kohe hakata sööma - kommid, longero, termosega kohv jne. Kusjuures kontsert kestis alla tunni ning nõudis siiski pisut süvenemist, et tekiks õige meeleolu. Neil olid kaasas kaks väikest last, kes olid unised aga suutsid siiski käituda normaalsemalt kui vanemad, kes pildistasid häälega (teate küll need klõpsud ja surinad), vaidlesid pildikvaliteedi üle, krõbistasid pakenditega jne. Hoolimata ülejäänud seltskonna mõrvarlikest pilkudest ei saanud nad muidugi aru, et nad ei rikuvad mõnel inimesel oma käitumisega elamuse ära. Väga kahju, et see üritus selliseks on muutunud.

Esinejateks olid sel aastal Ka Bo Chan ning Vladimir Miller. Ka Bo oli võimas, koos laulsid nad Caccini Ave Mariat.



Kommentaare ei ole: