reede, 10. juuni 2016

Eh Odessa

Üks meenutus lapsepõlvest - Odessa. Arvan, et see võis olla mu esimene lennureis ja kui ma nüüd ei eksi, siis läksime siit rongiga Moskvasse ning sealt lennukiga Odessasse. Ma olin siis põhikooli lõppuklassides ning heal juhul korra Lõuna-Eestis käinud ja korra Peterburis. Nii et lendamine oli  midagi täiesti erilist!

Meeles ei ole palju.  Ülekeedetud munad lennukis, niisked salvrätid pakis.  Ilus Odessa.
Tänavaid pesti hommikuti seebiveega. Turult sai ostetud hunnikute viisi ruubiku kuubiku analooge ja muid samalaadseid mänge (mummudega oli üks). Ooperis käisime, kohad olid loozhis. Ooperimaja oli imeilus! Aga napakad teismelised olid öösel magamata ning ooperist suurema osa magasime loozhist lihtsalt maha.
Tsirkusesse viidi meid ka ja seal oli väga palju mustanahalisi pealtvaatajate seas. See oligi vist esimene kord mul puutuda kokku teise nahavärviga. On meeles, et suht kõhe oli :) Oleks ma siis unes osanud aimata, milliseks elu kujuneb, ehhhh. Sel kuul nt toetan tööalaselt just Lõuna-Aafrikat ja nii toredad tõmmud mehed on :)

Hotell oli tagasihoidlik ja all söögikohas tuli otseloomulikult kobiseda, et me oleme Viljandist (sest see kõlas nagu Soome, eksole). Tuba oli vist nagu karjakoppel ja kamba peale jagamisel.
Mis me veel tegime ja kus käisime? Eriti ei mäleta kahjuks. Potjomkini trepil muidugi,  jala alla ja pärast liftiga üles. Ühispilt tehti ka üleval trepil. Loomulikult näen ma seal välja nagu peletis.
Lennujaamast raudteejaama... Kas võis kuskilt paista kreml?! või on mul see mingi uni, mis meenub...
Räpane raudteejaam, kinnised putkad, pakkide valvamine.Platskaartvagunid nagu läbikäiguhoov. Kommid ja shokolaad.

Kas hiljem või peale seda käisime klassiga Peterburis. Keegi moosis, et ma võtaksin kaasa kassettmagnetofoni. Mäletate, millised need vanasti olid jah?! Kaalu ka mäletate?! Vot. Umbes 4-5kilo oli minu oma, sangaga. Kvazar.
Klassivend, kes tassida lubas, seda muidugi ei teinud. Terve mu kohver oli seda täis ja käimist oli jala hullult palju. Ma peaaegu surin selle kohvri otsas. Öömaja oli kaugel, lõputud trammisõidud meenuvad.
Rongis kuulasime terve öö musa. Ma olin enne reisi hakanud käima aeroobikas ja lihased olid trennist nii läbi, et üles 2. voodisse ronida sain aga alla ei saanud. Magada ei saanud, rong loksus rämedalt.
Üldse on sellest reisist meeles üks piin ja lõputu trampimine sinna ja tänna. Muuseumid, söögikohad, öömaja. Külm. Ja nagu oleks mul veel vähe olnud tassimist, ostsin ma sealt kuskilt omale hiigelsuure Karlssoni. Mänguasjade poes käisime ja mulle hakkas meeldima. Sinised traksidega püksid, propeller seljal, mustad saapad jalas ning kärtsoranzh lokkis pea. Vast pool meetrit oli pikk ning pakiti suurde papist karpi, paelaga pealt kinni.  Lisaks kassettmakile ja vanakooli kohvrile oli siis mul veel Karlsson. Rumal laps.
Kommi muidugi ka ja shokolaadi, eestlane viib shokolaadi väljamaale ja tassib lademes koju. Emale ütlesin, et karbis on uued kingad. Ermitaazhi ei saanud, meil polnud nii palju aega, et saba ära seista. Aga jah, kommipoodi ja mänguasjapoodi küll..

Mul on need Odessa kuubikud ja Peterburi Karlsson siiani alles. Ainult Karlssonil on üks jalg kadunud.

1 kommentaar:

  1. Jaa jaa:)
    mõ is vinlandii:)
    See oli meie nali ka.

    Kusjuures mina odessa kuubikuid ei mäleta. Meil oli hoopis pikantsem stseen
    hotelli toas olid prussakad. Me kiljusime nagu napakad ja vedasime koridorist valvelauamuti kohale.
    no ja siis... küsib tema. Prussakad on ok. Peavadki ju olema. Kus nad siis veel elama peaksid....

    Kõik öød magasime nii, et tuli põles. Aga " jumalaloomad" harjusid ka tulega.
    Õudne kogemus.
    millegipärast me ei suutnud harjuda:)


    VastaKustuta