neljapäev, 26. mai 2016

Ei joo, põhimõtteliselt.

Rosinal on naljakas kiiks. Kui ta üksi kodus on, siis tema ei söö ega joo. Söögikausi ma küll enamasti tõstan ära, vahel unustan ka. Aga vesi on alati olemas.

Tavaliselt näevad õhtud siis välja sellised. Tulen koju, vastu tormab kohutavalt rõõmus koer. Kargleb tagumistel käppadel ja tahab kohe õue. Käime kiirpissil ja tagasi tuppa. Mina hakkan riideid vahetama, tema läheb kiiruga jooma. Janu on kohutav ja hommikul pandud värske vesi läheb nagu kuumale kerisele.

Kui kaussi on hommikust alles jäänud mõni krõbu, tuleb ka see kiiresti ära süüa, sest kohe on lootust ju uuele portsule. Aga et päeval kosutaks end veega või konsumeeriks need krõbud, mkm.

Mul on alati selline tunne nagu oleks mul vesi ja söök tööl kaasas.


3 kommentaari:

Indigoaalane ütles ...

Huvitav, mul üks tuttav koeraomanik rääkis sama- et kui koer on stressis siis ei joo ega söö. Kass, mul, seevastu, harrastab lohutussöömist- kui on mure, siis sööb ja sööb.

kas see on kõigi koerte ja kassidega nii?;)

polaarkaru ütles ...

Meil on väga noor koer ja täpselt sama lugu: paneme enne tööle minekut valmis veekausi ja mõnikord ka paberisse pakitud maiuse, et tal põnevat harutamist oleks, aga kui koju jõuame, leiame eest standby seisundist ärkava looma, kes vaatab meid unise pilguga: ahsoo, või siis kell on nii palju, nüüd ma siis söön ja joon ka natuke.

KK ütles ...

Mul on kolmas shotlane ja ainult temaga on niiviisi. Teised elasid oma elu ja minust nii ei sõltunud. Rosin ei lähe isegi öösel jooma, sest selleks tuleb magamistoast väljuda, liikuda üle elutoa ning siseneda kööki. Pime on ja kollid äkki?! Ja kesse viitsib, eksole. Need on ikka harvad korrad kui ta tõepoolest otsustab ise minna. Siis kõigepealt venitab end pesast välja ja liigub uksemademeni. Istub ja mõtleb. PIkalt. Siis liigub edasi elutuppa ja istub seal mõnda aega. Ma jõuan tavaliselt paar korda tukastada kui ta lõpuks köögis jooma hakkab :)

Teised käisid nii nagu neil tarvis oli, müdistades kööki ja tagasi. Mammi toimetas üldse öösel ringi nagu kummitus, eriti viimasel aastal. Magas siin ja seal, vahetas kohti sageli ja keeras külge kutsikast peale nagu oleks vana ning haigete liigestega raske elu peal loom. Vilinal tuli aur välja lasta ja ägiseda :D

Rosin on kahe eelmise koeraga võrreldes nagu vaikne ingel. Nohiseb oma pesas ja ärkab peale mind. Esimene muti ajas mind stabiilselt 6-7 paiku jalule, elu oli nagu pioneerilaagris.

Ma ei tea, kas see on stress. Kui ma kodukontoris olen (ja ma olen suht sageli), siis ta ka päeval magab oma pesas. Alles siis kui ma ise teen köögis lõunaks süüa nt, tuleb vaatama, kas tema kausis on ka midagi. Seltskond on jube oluline tal.