Pidin täna uuele kolleegile rääkima oma hobidest ning kuuldes koerast tuli kohe kommentaar, et laps kohutavalt nurub koera (9.a tüdruk). Et see on ikka nii jube kui koer päeval kodus on ja koera elu on ka lühikene. Et sellepärast ei saa koera mitte mingil juhul võtta... Arvasid teised.
No ma ei tea, ma ei tea ühtegi koera, kes oleks 24/7 tegus. Loomad vajavad vägagi rutiini ja kui ma ise kodukontoris vahel tööd teen, siis näen seda oma silmaga. Jalutuskäik hommikul ja natukene suhtlust. Seejärel läheb oma pesasse magama. Lõuna ajal tuleb korraks kööki aga kuna ta saab süüa vaid hommikul ja õhtul, siis on see rohkem selline "kontrollkäik", et äkki antakse?! Ja siis läheb tukub edasi... Alles 16-17 paiku virgub ning hakkab ootama, kunas ma lõpetan. Et saaks minna pikemale jalutuskäigule, nuruda sülle ja seejärel süüa. Kui päev on rahulikum, siis saab lisaks ühe lõunapausi õues. Vahel käime kohalikus kohvikus koos lõunal. Loomale meeldib kaasa tulla ning temaga ei ole üldiselt väljas probleeme.
Päevast rutiini ei maksa karta. On palju suuremaid probleeme, mis koerapidamise juures lahendada tuleb. Näiteks, kelle hooleks jätta koer kui omanik läheb reisile. Mis saab koerast kui tekib soov minna õhtul välja. Isegi pisut pikem tööpäev tekitab süümekaid, põhjalikust poetuurist rääkimata. Peab olema inimene, keda usaldada ja kelle juurde saaks võimalusel looma jätta. Parim kui neid inimesi oleks kaks erinevat, sest alati on hea kui on olemas ka plaan B.
Too inimene(sed) võiks(id) olla ka oma tõekspidamistest omanikuga sarnane(sed). Sa ei jäta kui koera inimesele, kes igal võimalusel peab sulle loengu sellest, kuidas koerad on terve elu söönud konte ning üritab salaja neid loomale sisse toppida? Eriti peale seda kui oled konkreetselt kuulnud paari lugu, kus kasvatajad on oma kasvandike elu eest kliinikus võidelnud ning kus vet on pidanud soolestikust sinna ummistunud kondipuru välja opereerima...
Samuti ei jäta sa koera inimesele, kes ei vaevu võõras kohas koera rihmas jalutama. Eriti kui sa tead, kui hull on loom kasside järele ning kui kiired jalad tal on... jne jne jne. Isegi mõte sellest, et maakodus naabrite koer "juba mitu kaelarihma on ära lõhkunud" paneb hirmust võdisema, sest vahel on loom seal koos vana emaga, kelle reaktsioonid ei ole enam nii kiired kui 10a tagasi.
Samuti ei maksa karta seda, et koera elu on lühike ja lapsele peab selgitama surma teemat. Minu kogemus ütleb, et lastel on need teemad kuidagi nii lihtsad ja vahetud. Meie väike sõbranna K rääkis alati, et kui B vanaks jääb, siis ta sureb ära ja ma võtan omale uue koera. Ja kui see siis juhtus, siis nii oligi. K jagas seda teadet oma tänava lastega, pisut küsis lisaks aga üldiselt suhtus väga loomulikult. Sest asjad on nii. Ka inimesed surevad kui nad vanaks jäävad või siis haigeks ning seda ta ju teadis. Ja uus koer tuli ju ka, nii et üle mõtelda ei maksa. Mis muidugi ei tähenda, et koeravõtmine peaks olema uisapäisa tegu. Kindlasti mitte. Pigem jah, ärge üle mõtelge, seda pole tarvis. Kui ei taha, siis ei taha.
Pisut teisest ooperist.
Hommikused jalutuskäigud vaikses maakohas on mõnusad. Nagu ma ikka ütlen, annaks vahel pool kuningriiki ilusa hommiku eest... Siis kui veel inimesi väga ei liigu, loodus ärkab ja on aega olla...
Loom kõnnib meelsasti pikalt, eks ta muidugi teeb pause ka ja nuusib nagu ikka. Nädalavahetustel olen leebem, luban. Tööpäevahommikutel tuleb vahel tagant utsitada, sest tööle peab jõudma. Koer on leebe, üldiselt kuulab inimest ja on lepik.
Need hommikud annavad jõudu ja on mulle väga olulised... Udune allee, üksik lind, lõhnad, pori, vahel tugev tuul ja vihm... päikestõusud, lõhnav maa, üksikud autohelid, mõnes aias haugub koer, kassid lähevad jahile. Vaikne ärkamine... tahaks aega peatada ja lihtsalt olla.
Igal aastaajal on oma lõhn ja ma olen pisut nende lõhnade friik. Kevadel nt pole paremat lõhna kui kevadloodus peale vihma segamini prahipõletuslõhnaga. Kes ära tunneb, see teab, millest jutt. Ma kutsun seda kütiselõhnaks ja see aeg on nüüd käes!
Tänu koertele on mul need hommikud olnud pea 16 aastat. Eks vanasti olid ka aga sisi oli neil teine eesmärk - jõuda kooli, rongile, tööle. Nüüd tuleb see kõik hiljem, sest päeva alguses on ikka koer.
No ma ei tea, ma ei tea ühtegi koera, kes oleks 24/7 tegus. Loomad vajavad vägagi rutiini ja kui ma ise kodukontoris vahel tööd teen, siis näen seda oma silmaga. Jalutuskäik hommikul ja natukene suhtlust. Seejärel läheb oma pesasse magama. Lõuna ajal tuleb korraks kööki aga kuna ta saab süüa vaid hommikul ja õhtul, siis on see rohkem selline "kontrollkäik", et äkki antakse?! Ja siis läheb tukub edasi... Alles 16-17 paiku virgub ning hakkab ootama, kunas ma lõpetan. Et saaks minna pikemale jalutuskäigule, nuruda sülle ja seejärel süüa. Kui päev on rahulikum, siis saab lisaks ühe lõunapausi õues. Vahel käime kohalikus kohvikus koos lõunal. Loomale meeldib kaasa tulla ning temaga ei ole üldiselt väljas probleeme.
Päevast rutiini ei maksa karta. On palju suuremaid probleeme, mis koerapidamise juures lahendada tuleb. Näiteks, kelle hooleks jätta koer kui omanik läheb reisile. Mis saab koerast kui tekib soov minna õhtul välja. Isegi pisut pikem tööpäev tekitab süümekaid, põhjalikust poetuurist rääkimata. Peab olema inimene, keda usaldada ja kelle juurde saaks võimalusel looma jätta. Parim kui neid inimesi oleks kaks erinevat, sest alati on hea kui on olemas ka plaan B.
Too inimene(sed) võiks(id) olla ka oma tõekspidamistest omanikuga sarnane(sed). Sa ei jäta kui koera inimesele, kes igal võimalusel peab sulle loengu sellest, kuidas koerad on terve elu söönud konte ning üritab salaja neid loomale sisse toppida? Eriti peale seda kui oled konkreetselt kuulnud paari lugu, kus kasvatajad on oma kasvandike elu eest kliinikus võidelnud ning kus vet on pidanud soolestikust sinna ummistunud kondipuru välja opereerima...
Samuti ei jäta sa koera inimesele, kes ei vaevu võõras kohas koera rihmas jalutama. Eriti kui sa tead, kui hull on loom kasside järele ning kui kiired jalad tal on... jne jne jne. Isegi mõte sellest, et maakodus naabrite koer "juba mitu kaelarihma on ära lõhkunud" paneb hirmust võdisema, sest vahel on loom seal koos vana emaga, kelle reaktsioonid ei ole enam nii kiired kui 10a tagasi.
Samuti ei maksa karta seda, et koera elu on lühike ja lapsele peab selgitama surma teemat. Minu kogemus ütleb, et lastel on need teemad kuidagi nii lihtsad ja vahetud. Meie väike sõbranna K rääkis alati, et kui B vanaks jääb, siis ta sureb ära ja ma võtan omale uue koera. Ja kui see siis juhtus, siis nii oligi. K jagas seda teadet oma tänava lastega, pisut küsis lisaks aga üldiselt suhtus väga loomulikult. Sest asjad on nii. Ka inimesed surevad kui nad vanaks jäävad või siis haigeks ning seda ta ju teadis. Ja uus koer tuli ju ka, nii et üle mõtelda ei maksa. Mis muidugi ei tähenda, et koeravõtmine peaks olema uisapäisa tegu. Kindlasti mitte. Pigem jah, ärge üle mõtelge, seda pole tarvis. Kui ei taha, siis ei taha.
Pisut teisest ooperist.
Hommikused jalutuskäigud vaikses maakohas on mõnusad. Nagu ma ikka ütlen, annaks vahel pool kuningriiki ilusa hommiku eest... Siis kui veel inimesi väga ei liigu, loodus ärkab ja on aega olla...
Loom kõnnib meelsasti pikalt, eks ta muidugi teeb pause ka ja nuusib nagu ikka. Nädalavahetustel olen leebem, luban. Tööpäevahommikutel tuleb vahel tagant utsitada, sest tööle peab jõudma. Koer on leebe, üldiselt kuulab inimest ja on lepik.
Need hommikud annavad jõudu ja on mulle väga olulised... Udune allee, üksik lind, lõhnad, pori, vahel tugev tuul ja vihm... päikestõusud, lõhnav maa, üksikud autohelid, mõnes aias haugub koer, kassid lähevad jahile. Vaikne ärkamine... tahaks aega peatada ja lihtsalt olla.
Igal aastaajal on oma lõhn ja ma olen pisut nende lõhnade friik. Kevadel nt pole paremat lõhna kui kevadloodus peale vihma segamini prahipõletuslõhnaga. Kes ära tunneb, see teab, millest jutt. Ma kutsun seda kütiselõhnaks ja see aeg on nüüd käes!
Tänu koertele on mul need hommikud olnud pea 16 aastat. Eks vanasti olid ka aga sisi oli neil teine eesmärk - jõuda kooli, rongile, tööle. Nüüd tuleb see kõik hiljem, sest päeva alguses on ikka koer.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar