neljapäev, 21. aprill 2016

Maaelu

Ma vahel hommikuti, kui uni ära läheb aga veel päriselt ärgata ei taha, loen neid lugusid, mida Maale Elama kampaanialeht avaldab. Ilusad positiivsed lood, mis peaksid inspireerima inimesi taas maaelu avastama. Iseenesest tore algatus aga mida rohkem ma neid loen, seda kõhedam hakkab. Miks? Aga sellepärast, et nendes lugudes on minu meelest pisikene annus vastutustundetust.

Kevad maal

Ma ei arva enam ammu, et maal saab hakkama vaid eriti tugev natuur või see, kes on seal sündinud või kasvanud. Need omadused on muidugi eeliseks aga alati on erandeid ja ma olen nendega ka kokku puutunud. Tublid inimesed, kes pole nõrkushetkedel alla andnud ning jalga lasknud. Kuigi ilmselt neid hetki on olnud neil küll ja enam... Toredad inimesed, kes kogukonna reeglid omaks võtavad ja neid järgivad. Kes sulanduvad ja kellele antakse võimalus sulandumiseks...

Külatee


Miks ma siis kirjutan vastutustundetusest? Sellepärast, et mõjusam oleks kui maalugu oleks mitmekesine. Tasakaalus. Mul on natukene tüütu juba vaadata neid auravat teetassi käes hoidva pereisa või -emaga ilupilte, mis tehtud kaunil suvepäeval või päikselise kevadega. Nagu erineks maaelu täielikult sellest, mis on linnas nt. Et linnas inimesed ei lähe kunagi välja (kohvikusse, rõdule, parki jne), ei naudi loodust ega leia hetke omaette olekuks. Või ei  maal polekski nagu muud teha kui teetassiga õues istuda...  Ühekülgsus tapab hea idee. Või nagu ma hiljuti kuskilt kuulsin - kevadel on lihtsam! Ega vist edukat kampaaniat ei tee kui panna juurde fotod pimedas lund rookivast perest või kirjelduse sellest, kuidas vesi torudes kinni külmub või puhkus puid ladudes möödub :P

Talv maal. Maja on soojaks köetud ja teed roogitud


Ok, tunnistan, et minu ettekujutus maaelust võib olla pisut iganenud, sest "meie maal" ei ole meil olnud võimalik majanduslikel põhjustel elustandardit nii palju tõsta, et pääseks kõikidest nendest klassikalistest maatöödest. Ilmselt on ägedam elu neil, kel maaküte, vesi sees ja soe kemps näiteks :) Igaüks otsustab nende maaelu stooride üle oma kogemuste põhjal ja taustast lähtuvalt.

Vabadus papagoidele!


Põhiargumendid, mis mind alati pisut täpiliseks teevad selliste juttude juures on, et "maal on vabadus"... "maal saab teha, mis tahad"... jne. Kust see arusaam tuleb?  Maal on ju sama moodi reeglid paigas nagu ka linnas. Vahel isegi jäigemad, eriti sellises kohas, kus valdav osa kogukonnast on põlvkondade kaupa paikne olnud. Teate küll seda ütlemist "need asjad on alati nii olnud ja ..."

Ruumi on ehk jah rohkem kui on õnnestunud osta maja, mille ümber asetsev krunt ei sunni just naabrile aknast sisse vaatama.  Aga see ruum ei tähenda sugugi, et sa võidki teha, mis tahad. Mul on muidugi eluaeg olnud probleeme sellega, et  kuidas leida tasakaal enese vajaduste ja teistega arvestamiste vahel. Meie kodus (kus elas kolm peret ja põlvkonda koos) tambiti ikka väga karmilt nn kooselu võimalikkust rõhutavaid reegleid ja ilmselt istub see tunne nii sügaval, et isegi kui ma tahaks mõistusega vahel lõdvemalt võtta, ikka läheb asi käest :)

Väljas on külm aga toas on soe:)


Aga siiski. Teeks nii, et ei idealiseeriks elu ei linnas ega maal. Realistlik pilt hoiab ära pettumused ja valed otsused. Niigi võib mitmenda põlve linlasel olla harjumine raske, miks peaks seda siis veel keerulisemaks tegema ja valedele ootustele kaasa aitama.

Isa ja tena vennad 50ndatel


Ise olen ma mitmendat põlve maalaps, mul pole idealistlikke ootusi. Vist. Muidugi on mul unistused, ma tahan privaatsust aga ma armastan maaelu sellisena nagu too on. Isegi kui sinna kuuluvad sääsed, kehv kliima, ahjuküte, puudeladumised, külmunud vesi, jäine kemps ja katus, mis läbi sajab, "ma tean sust rohkem kui sa ise" - suhtumine... Ikkagi on see kuidagi nii õige ja oma :) Ja sinna kuuluvad ju ka kevadlõhnad, esimesed linnud, sookured, värvilised lehed, külamuttide kisma, klatsh, kohalik kohvik, pitsaputka, tuttavad koerad ja inimesed, koduaiatomatid, hein lakas, muruniidukihääl ... ja muidugi...  jalutuskäigud-jalutuskäigud-jalutuskäigud :)



Mina võin omale natukene idealiseerimist lubada ka, sest ma tean seda  teist, tumedamat poolt väga hästi ja püüan seda ka mitte unustada.

Kirjutamiseni!

Kommentaare ei ole: