Võtikmetsast läks tee edasi Ajaveskisse, mis on Kostivere külje all, Peterburi maantee ja Kostivere vahelises "kolmnurgas". Ma ei teadnudki sellest paigast eriti midagi, ses mõttes on Avatud Talude Päev tänuväärne ettevõtmine olnud. Uurisin põhjalikult nende poolt ettevalmistatud kaarti, eriti just Põhja-Eesti osa ja lähikonnas asuvaid talusid. Nii ma nad siis avastasingi.
Huvitav ehitis on, vana veski varemetesse on tehtud klaasist sisu. Neli tasapinda, millel siis üks osa seinast on klaasist.
Jõudsin sinna hetkel kui koogid ja pirukad olid otsas ja pererahvas kerges paanikas. Ka lastele mõeldud savitamine just lõppes. Rahvast oli massiliselt ja kohati oli suht kõhe, et kas kõik need tasapinnad ikka jaksavad neid üles-alla liikuvaid masse kanda. Arvestades Lasnamäe läehdust, oli ka külastajate rahvuslik koostis vastav. Nii teistmoodi võrreldes Võtikmetsa seltskonnaga. Aga nii see meil on.
Üllatav oli see, et lapsed ei oska loomadega enam käituda ja vanemad neid ka vastavalt suunata. Kas me oleme tõesti nii linnastunud, et suht koht labased põhireeglid ei ole enam elementaarsed? Et kui loom silmnähtavalt ei taha suhelda ja laps teda ikka rahule ei jäta, siis oleks ju elementaarne sekkuda? Eriti kui laps ronib kambakesi üles kivikuhilast, üle elektrikarjuse? :) See on ka üks põhjus, miks ma vahel neid nn massiüritusi, üleriigilisi pisut pelgan, eriti kui lubatakse "loomi näidata". No vaesed loomad, eksole :p Aga see selleks, meil oli ilmselt teistsugune kasvatus ja kord, äkki on loomad ka nüüd teistsugused.
Ülevalt sai vaadata pikksilmaga ning nautida näitust. Kuskil vahepeal oli võimalus end joonistusega päeva ajalukku kinnistada ning kohvikutasandit ma juba mainisin. Olgu ka öeldud, et kohvikut seal siiski igapäevaselt ei ole. Tegemist on paigaga, kus hooajal pakutakse erinevat käelist tegevust. Huvi korral tasub silm peal hoida nende FB lehel.
Võtikmetsas meeldis mulle siiski rohkem, kuigi patt oleks neid kahte kohta võrrelda. Liiga erinevad. Õhtul oli Ajaveskis ka kena kontsert, kuhu ma kahjuks siiski ei jõudnud. Ehk teinekord siis on plaanid reaalsemad.
Huvitav ehitis on, vana veski varemetesse on tehtud klaasist sisu. Neli tasapinda, millel siis üks osa seinast on klaasist.
Jõudsin sinna hetkel kui koogid ja pirukad olid otsas ja pererahvas kerges paanikas. Ka lastele mõeldud savitamine just lõppes. Rahvast oli massiliselt ja kohati oli suht kõhe, et kas kõik need tasapinnad ikka jaksavad neid üles-alla liikuvaid masse kanda. Arvestades Lasnamäe läehdust, oli ka külastajate rahvuslik koostis vastav. Nii teistmoodi võrreldes Võtikmetsa seltskonnaga. Aga nii see meil on.
Üllatav oli see, et lapsed ei oska loomadega enam käituda ja vanemad neid ka vastavalt suunata. Kas me oleme tõesti nii linnastunud, et suht koht labased põhireeglid ei ole enam elementaarsed? Et kui loom silmnähtavalt ei taha suhelda ja laps teda ikka rahule ei jäta, siis oleks ju elementaarne sekkuda? Eriti kui laps ronib kambakesi üles kivikuhilast, üle elektrikarjuse? :) See on ka üks põhjus, miks ma vahel neid nn massiüritusi, üleriigilisi pisut pelgan, eriti kui lubatakse "loomi näidata". No vaesed loomad, eksole :p Aga see selleks, meil oli ilmselt teistsugune kasvatus ja kord, äkki on loomad ka nüüd teistsugused.
Võtikmetsas meeldis mulle siiski rohkem, kuigi patt oleks neid kahte kohta võrrelda. Liiga erinevad. Õhtul oli Ajaveskis ka kena kontsert, kuhu ma kahjuks siiski ei jõudnud. Ehk teinekord siis on plaanid reaalsemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar