Ellujäämisõpetus

Ma olen sellest artiklist kunagi kirjutanud aga kuna too nüüd on veebis vabalt üleval, siis olgu uuesti lingitud.

Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kuipraegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest. Pigem ikka nende saavutuste tõttu.

Kuigi ma ise olen vanaema kõrvalt talutöid näinud ja neis ka pisut osalenud, jääksin siiski paljus hätta. Nt piimast oskaks üht-teist teha aga lehma lüpsta ei oska. See oli tõsine teadus. Vanaema käis vahel naabril abiks kui too laste juurde sõitis. Lehmaga oled ju nagu sunnismaine. Tuli panna omaniku kittel selga ja mitte rääkida, olla ettevaatlik ja läheneda õigelt poolt jne. Isegi kui kõik õigesti tegid, võis ikka minna nii, et lehm piima kätte ei andnud või lõi jalaga lüpsiku uppi.

Sõin nädalavahetusel koduvõid ja -kohupiima ning jõin lehmapiima. Vanasti oli see meil maal igapäevane, nüüd juhtub heal juhul kord mitme aasta tagant. Ma mõtlen siis sellist talust otse tulevat kraami, mitte ökopoodide vahendatud kaupa, mis on ka alternatiiv, kuid siiski
anonüümsem.

Põnev puhkus on olnud, sh õppisin ka uusi käsitööoskusi. Kohtusin põnevate inimestega ja mis peamine - sain töömõtted täiesti peast välja. Mõnus on olnud!

Lähemalt aga sellest kõigest siis kui on juba, mida näidata.