laupäev, 16. mai 2015

Lutsi eestlased

Loen hommikuti jupikaupa Oskar Kallase kogutud lugusid lutsi eestlastest. Need olid siis siit Rootsi ajal väljarännanud Eesti soost maarahvas, kes Läti aladele (Ludza) suisa 14 küla lõpuks asustasid. Muidugi seguneti suht kiirelt lätlastega, piirkonnas elas ka poolakaid, juute. venelasi. Põnev lugemine, koomiline kohati ka.

Eks see võis ikka väga kahtlane olla kui järsku keegi tuleb ja hakkab vanu asju uurima. Laule ja muinasjutte, asju ja mälestusi, raamatuid. Umbusku oli palju. Küll kardeti, et mürgitab kaevud või nõiub inimesi. Siis peljati, et viiakse ära ja keedetakse seebiks (!). Kallas kirjutab kõigest sellest väga muhedalt. Et kui laulikuni ka jõudis, oli tükk tegemist, et teda omaette jäetaks. Ikka oli kamp sugulasi või naabreid, kes hoiatama tulid ja keeldusid ruumist välja minemast. Vahel tegi ta siis söömise ja tukkumise mängu, et äkki väsivad ära ja tüdivad, lähevad minema aga alati polnud aega või siis olid naised nii kanged, et ei andnud alla. Üks paar oli seisnud 4 tundi ja valvanud. Kui vahel õnnestus laulikuga ühte ruumi jääda, siis muljusid teised ust või olid aknaruudud sissepassivaid nägusid täis :)

Ühesõnaga, see rahvaluule korjamine ei olnud meelakkumine. Sama kirjutavad ka pea kõik vanavarakorjajad. Kuigi neil olid ju kõigil muuseumist lubatähed ja selgituskirjad kaasas, kohaliku võimu tugi ning koolirahva selgustöö. Raske on see vana kraami kokkuajamine, raske.

Kummaline on see kui erinevad Kallased on. Loen samal ajal Aino Kallase Londoni mälestusi ja no nagu kaks erinevat maailma oleks.

Kommentaare ei ole: