kolmapäev, 29. aprill 2015

Vaatleja

Ema õpetas maal Rosinale akna peal vahtimise selgeks. Piisab sellest kui ma lähen kuuri puid tooma, kui tüüp tormab sohva poole ja ronib akna alla istuma. Istuda tuleb nagu inimene, sirge seljaga ja saba toeks. Kui patja või ema all pole, siis paistavad aknast vaid kõrvad. Kui ema halastab ja on nõus tunde tal pee aluseks olema, siis paistab koer ka.

Pühapäeval läksin laulma ja viisin koera maale. Et las olla seltsi pisut ka. Taipas, et peab ootama ja enne kui ma uksest välja sain, istus ema süles ja vahtis aknast välja. Mul läks ikka kaua, pikk proov ja pisut üle. Ema pärast räägib, et alguses istus niisama, siis hakkas ila jooksma. Kõrghetk oli olnud sel momendil, mil naabrite kass otsustas kõndida nagu mannekeen poodiumil - edasi ja tagasi akna alt läbi. Meelega. Ise vahtides ülbelt koerale otsa. Emal väsis pekk ära, asendas padjaga. Koer akna juurest ära ei tule. Passib. Lõpuks ema pidi väsinud loomakese jõuga ära tõstma. Hetk hiljem oli loom köögis kummuli ja magas.

Kommentaare ei ole: