teisipäev, 14. aprill 2015

Natukene veel Viinist ja reisimisest üldse.

Reisimine koeraomanikuna on üldse pisut sõge teema. Ilmselt mittekoeraomanikud ei kujuta pooli asju ettegi :D

Esiteks, ma ei raatsi koera (vanasti koeri) maha jätta ja mul on a-la-ti süümekad. Juba asju pakkides ja neid uudishimulikke pilke vaadates, et mis nüüd ja kuhu nüüd. Kui ma juba olen koerad viinud ära, siis on natukene lihtsam. Aga see viimise hetk on raske...

Teiseks, enne kuupäevade paika loksutamist tuleb alati möllida nood ka hoidjaga. Vanasti kui koerad ainult hoidja juures olid (st mitte minu emaga nagu praegu vahel), siis mu endine ülemus alati kirus, naljaga pooleks - you and your damn dogs! Ja enne kogu tiimile koosoleku kuupäevade väljakuulutamist käskis kiirelt uurida, kas mu koerahoidjale nood ka sobivad. Inimlik ju, sest muidu ma poleksin saanud osaleda :)  Õnneks aetakse viimasel ajal tööreisile nii harva, et ma ei pea piinlema orgunni ja süümekate teemadel. Mitte et mulle ei meeldiks ringi käia, ikka meeldib aga ma olen reeglina sõidu hetkeks nii väsinud, et raske on õigele lainele end ajada :)

Viimati vist oli pikem ring 5a tagasi. B oli saanud just diagnoosi ja ema hõõrus heameelest käsi, et lõpuks ometi ei saa ma kuskile minna! Sest koer tahab 2x päevas süstimist ja kes sellist looma ikka hoida võtab. Mu ema nimelt on totaalne paniköör kui asi puudutab minu sõite. Ta on täiesti veendunud, et mind võivad potensiaalselt tabada kõikvõimalikud õnnetused ja mis temast siis saab, eksole.  B sai diagnoosi juulis ja sama aasta septembris helistasin ma Horvaatiast emale maale ning saatsin tervitusi. Õudne laps, eksole! Nimelt meie imetore hoidja ei lasknud end kohutada ei süstimistest ega millestki. B läks külla nii nagu käiks ta seal iga päev. Pärast ei tahtnud isegi koju tulla, meeldis. Suskal oli sama hoidja juures pikaajaline staaź ning temale meeldis alati. Ta oli meil üldse hästi elav ja seltskondlik tegelane.

Rosin on siiani olnud ema hoida ja neid kordi on olnud vähem kui ühel käel sõrmi. Ma olen kuidagi paikne viimasel ajal ja peamiselt liikunud Eesti piires. Kuid nüüd siis oli vaja. Peale pikka veenmist ja moosimist (poekäigud, ringsõidud, lubadused - ega midagi ei tule niisama :D) jäädi nõusse ning sain ka oma tahtmise, et koer on need kaks ööd oma kodus. Inimene plaanib, mööfi korraldab, eksole.
Täpselt 1 ööpäev enne äralendu sain emalt keset ööd telefonikõne. Ilgelt paha olla, tasakaalu pole ja ootab kiirabi. Shokk. Nõutus. Paanika. Õnneks aega täpselt 1 ööpäev, et asjad ümber mängida, kokku leppida ja otsustada.

Viimane päev oli nagu töö tipphooajal lõbustuspargis - ameerikamäed vaheldumisi muude hullustega. Hoidja leidis oma "kummist" majas veel ühe nurga, kuhu minu kuts paigutada :)  Apteegist moosisin välja kõikvõimalikud vajalikud rohud ja kimasin maale majapidamistöödele. Söök, kütmised, ahjupuud, veed... ja siis veel mure, et mis edasi saab ja mis siis kui veel hullemaks läheb. Ega perearst ju tänapäeval kodus ei käi. Õnneks sai diagnoos paika ja rohud peale. Edasi jäi üle vaid loota, et midagi hullu ei juhtu. Seejärel kimada koju, pakkida kohver ja koera asjad kokku ning kukkuda voodisse.

Hommik algas varakult, äratus oli kell 6 ja hiljemalt kella 8ks pidime olema juba Tallinnas, hoidja juures. Rosin mängis natukene ja uudistas aias ning siis, minu imestuseks, marssis hoidjaga majja nii nagu mind ei oleks olnud olemaski. Täpsustuseks - eelmisel õhtul maal oli passinud nina vastu välisust kui ma puukuurist puid tuppa tassisin. Et äkki lähen ära ja jätan maha või midagi. Nii et võite mu üllatust ette kujutada. Meil on supertore hoidja! Rosin paigas, kimasin tööle ja siis kohe varsti otse lennukile. Ainus mõte oli, et saaks kohale ja siis vaataks, mis edasi saab. Väsimus oli meeletu... aga nagu ikka, uus koht võlub :) Maandusin koos energiapalanguga ning uudishimu tahtis ää tappa. Põnevus-elevus :) Lisaks fakt, et kui me tahame pisut linna näha, siis tuleb seda teha kohe, sest juba 19.00 ootas meid ülemus katedraali ees ja ülejäänud päevad veetsime peamiselt nelja seina vahel.

Kui koerale reede õhtul 21ks koerale järele läksin, käis aias suuremat sorti möll. Mängukaaslastega mässati ning mina polnud nagu üldse eriti teemaks. Korraks tuli küll jooksuga, et jee, sina, hoo, oot, ma nüüd lähen ja siis viuhh uuesti jooksuga minema. Vaata ja imesta! Lõpp hea, kõik hea. Koer sai kiitva hinnagu ja on alati tagasi oodatud :)


Viinis oli ka palju koeri. Ühe sain isegi pildile. Muuhulgas selgus, et ootamatult on ka mu ülemusel nüüd kaks koera. Mees oli toonud koju musta labradori, rescue. Koolitatud. Pidi kandma asju pesumasinast inimese kätte :) Ilmselt on kunagi niiviisi õpetatud.

Koeraomanikud mõistavad üksteist, isegi kui ürituse orgunnimiseks peab vahel kiruma, et you and your damn dogs :)

3 kommentaari:

  1. Jaa, lastega peab selle kadalipu läbima iga kord kui tahab näiteks õhtul paariks tunniks kinno või kohvikusse minna :)

    VastaKustuta
  2. Rosinaga oli siiani sama teema, ta kippus üksi kodus haukuma. Alles nüüd on harjunud aga ikkagi viin ema juurde kui ise pikemalt õhtul ära olen.

    VastaKustuta
  3. Ma mõtlesin koju sõites pikemalt, et minu jaoks on vast ikka oluline see, et on vähemalt võimalus. Kõik muu on juba organiseerimise, rahaliste võimaluste ja planeerimise teema. Kui võimalust ei oleks, oleks ikka väga keeruline. Ma ei saa tööreisile "ei" ütelda, õnneks on neid viimasel ajal väga harva.

    Muude ürituste osas - ma elasin 4a nii, et pidin olema pool 8 kodus. Ema koeri ei võtnud ja B pidi saama alati kindlal ajal insuliini - hommikul 8 ja õhtul 8. Suht pensioka tunne oli vahel, päevased üritused olid meelepärased :)))
    Hoidjale oleks saanud viia muidugi aga mis oleks siis selle teatri või kinopileti hinnaks kujunenud... aga võimalus oli ja see ongi oluline. Kui need süümekad ei piinaks ainult :P

    Rosinal on veel see teema ka, et suht keerulise tausta tõttu ma üritan tema elu hoida maksimaalselt rutiinis. Olles läbi elanud koduvahetuse, on talle kõige olulisem stabiilsus, mõnus rutiin ja oma inimesed.

    VastaKustuta