kolmapäev, 4. märts 2015

Vanaisa ja vanaema kodu

Lugesin hommikukohvi kõrvale viimast "Kodukirja", milles sees Gerli imekaunis kodu. Terve number on muidugi kena, Eestis on hea käega loomingulisi inimesi palju. Kõige selle taustal meenus mulle minu isapoolse vanaema ja vanaisa kodu. Mitte väga kaugel kohast, kus ma praegu elan...

Mis mul lapsena sellest kodust meenub?
  • Valge Klaar suve lõpus, hiigelsuured ja mahlased õunad, mida võeti spetsiaalse “käpaga” puu otsast alla, et plekiliseks ei läheks. 
  • Ettevaatlikus! Kõndida ja sõita võis vaid jalutusradadel, murul käia võis aga mitte rattaga sõita. Lilledega tuli ka olla ettevaatlik. Murda ei olnud midagi lubatud.
  • Vanaema töönurk meenub, elutoast eraldi jäi selline aknaalune sopp. Seal oli laud ja toolid. Vanaema kriidid, mida keegi talle väljamaalt oli saatnud ja mida ei tohtinud puutuda. Nendega ta kujundas suuri seinavaipu. 
  • Vanaisa tehtud mööbel: mattklaasiga piparmündiroheline laud, millel oli valgustus sees ja puitraam; aknaalune kapiderivi, millele oli paarile sisse ehitatud lillede  jaoks spets rennid.
  • Omakootud kardinad elutoas
  • Vanaisa noodid
  • Kitarr. 
  • Lõngad. 
  • Hämar valgus. 
  • Elutoaknast paistev terass. Terassi servas olid laotud lapikud põllukivid, mille peal kasvasid toon-toonis kiviktaimla lilled.
  • Luua Puukoolist toodud puud ja põõsad.
  • Eestiaegsed raamatud. Imelik, neil olid alati vanad raamatud riiulis, kuigi siis pidi see ju olema suht keelatud värk… 
  • Vanad pildialbumid. 
  • Kabe. Me mängisime vanaisaga alati kabet.
  • Külalisteraamat. 
  • Käbidega kohvitassid. 
  • Vaikne ja naeratav vanaema, paari rulliga krussitatud tukk, mis klambriga ülespoole koolutatud. 
  • Vanaisa triiksärk ja traksid. Vanaisa oli alati triiksärgis ja viigipükstes kodus, traksid olid peal, sest suur kõht ja olematu talje ei hoidnud muidu pükse üleval.
  • Valged rõngad hallil pritskrohvilisel majaseinal... 


Seda maja enam alles ei ole. On pärnaallee, mõned vanaisa istutatud hõbekuused... Maja võeti maha, aeda laastas juba esimene omanik, kes arendas seal miskit tüüpi põllumajandust. Seejärel käis maja käest kätte...

Uus elamu on toretsev ja liiga suur sellise suurusega krundi jaoks. See mõnus aura, mis sellel paigal minu jaoks kunagi oli, on kadunud. Aga ma vahel ikka lähen ja kõnnin sealt mööda...

2 kommentaari:

  1. tõesti uhke kiviktaimla! ja armas meenutus. mul on sarnased tunded seoses lapsepõlvekoduga, et toona tundus kõik ilus ja uhke, aga nüüd on see minevik...

    VastaKustuta
  2. See oli väiksem nurk :)
    Suurem ja terassiga jäi teisele poole maja. Mul ei ole sellest pilte kahjuks.

    VastaKustuta