Meil on maal üks huvitav fenomen. Iga kord kui linnatädi palub end maale transportida, siis tuleb meile ca 1km enne maakodu, raudteeülesõidus vastu üks vanaproua kolmerattalise rattaga. Võibolla olete näinud, vanuritele tehakse selliseid, taga on veel koti paigutamiseks raam. Mitte kunagi ei näe ma seda mammit siis kui ma maale üksi lähen või emaga seal kandis sõitmas olen. Tädi käib maal harva ja see on nagu aamen kirikus, et muti rattaga taas vastu sõidab. Meil on lausa omad naljad sel teemal. Mis on veel kummalisem on see, et MITTE keegi ei tea, kesse muti on. Ja seda kohas, kus absoluutselt kõik teavad kõiki ja isegi rohkem kui sa ise tead. Ma ei liialda. Nagu ilmutus, punasel rattal.
Eile käisin teatris, draamateatris, vaatamas soome kaasaegset dramaturgiat "Laulud halli mere äärest". Tegemist on suhteliselt uue tükiga ning kirjutatud tost palju pole. Mistõttu läksin nagu puhas leht, ok, üks Sirbi artikkel oli erandiks ja too mulle meeldis. Valmistas mind ette, et kohe alguses ei maksa suuri lootusi etendusele panna. Et vaadatagu ja mõtiskletagu.
Vaatasin, laval toimuvat tegevust ja saalis inimeste reaktsioone. Kohati oli tunne, et kolmandik saalist on pettunud ja ei saa üldse aru, mis laval toimub. Keegi ei naera, mõned nihelevad. Publik oli valdavalt naistepoole kaldu ka, prouad, sellised ontlikumad lahkusid peale esimest vaatust. Mina end nii kehvalt küll ei tundnud, mulle väga meeldis. Esitasin küll omale aeg-ajalt küsimuse, et möhh?! Aga see ongi selline teema, et sa ei saa kohati aru, kus on reaalsus ja kus mängitakse üle võlli, sisu mõttes, mitte professionaalsuse aspektist. Ja siis tuli esimene nätakas - punane kolmerattaline ratas! Meie külamuti oma! Alates sellest hetkest läks juba põnevaks. :D
Kindlasti eeldab selle etenduse nautimine kiiksuga huumorimeelt, soovitavalt tugeva kiiksuga. Samas nagu ma ütlesin, mida rohkem ma täna sellele etendusele mõtlen, seda vähem naljakas see materjal oma tõsiduses on. Selline konfliktne aga hästi koomiliselt esitatud. Kolkakeskkond, kus omad "suurkujud" ja hädapätakad, filosoofid, kunstnikud, luuletajad.. Selleks ei pea üldse Soome sõitma, et äratundmine tekiks. Neid külafilosoofe on meil ka. Eile just käisin külapoes ja stammkunded arutasid Rootsi kuningriigi ajalooteemasid :)
Tagasi etenduse juurde... Väga ontlikele inimestele ma ei soovita, kui just ei ole soovi kõik meil etenduv kogemuse mõttes ära vaadata. Millegipärast arvan, et osadele ei meeldi kohe üldse... Mulle meeldis, 2. vaatus kohe VÄGA! Nii et minge ikka...
Ma ei suutnud eile kuidagi uinuda, ikka käisid mingid stseenid silme eest läbi, muusika kummitas ja naerma ajas. Näete?! On naljakas ja ei ole ka. Nagu meie elu vahel. Absurdne, kontrastne, ükskõikne, varjatud ja koomiline.. nukker...
Mõned vihjed - "Have you seen real moomies in Naantali zoo?"; orienteerumishuviline Jumal; Jaapani turistid; Katri Helena muusika; "Nii, poisid, maasikakooki!"
Et siis kokkuvõtteks (Pantalone häälega) - minge teatrisse! :) Ja ostke pilet soovitavalt esimesse või teise ritta, siis näete talisuplejat täies hiilguses.
Edit: leidsin veel ühe postituse sel teemal, natukene teistmoodi lugemine.
Mulle nt muusikavalik just meeldis, sama kontrastne kui kogu etendus ja, paralleeli tuues, elu maal :) Kuigi selle "NY" osas olen nõus. Emakujust - ma sain aru, et rõhutati ugrilikku kinnisust, et isegi kui sa armastad oma lapsi, siis selle põlvkonna inimene ei hakka sellist triviaalsust ometi välja näitama. Kui tõesti peaks kedagi esile tooma näitlejatest, siis tooksin Kleeri mängitud unetu ehk. Tegelikult ei tahaks, sest see siiski oli kõik üks tervik. Pusle.
Ja veel üks arvustus, jälle omapärane vaatenurk. Lavakujundust kiidaks mina ka, ma nautisin vahepeal neid vaateid heinamaale, täiskuule. Sisutühjaks ma etendust küll ei pea, kindlasti mitte.
Edit.Edit: jäin mõtlema lõunapausi ajal, et kas tegelasi oli ka 9 nagu kassipoegi?
Eile käisin teatris, draamateatris, vaatamas soome kaasaegset dramaturgiat "Laulud halli mere äärest". Tegemist on suhteliselt uue tükiga ning kirjutatud tost palju pole. Mistõttu läksin nagu puhas leht, ok, üks Sirbi artikkel oli erandiks ja too mulle meeldis. Valmistas mind ette, et kohe alguses ei maksa suuri lootusi etendusele panna. Et vaadatagu ja mõtiskletagu.
Vaatasin, laval toimuvat tegevust ja saalis inimeste reaktsioone. Kohati oli tunne, et kolmandik saalist on pettunud ja ei saa üldse aru, mis laval toimub. Keegi ei naera, mõned nihelevad. Publik oli valdavalt naistepoole kaldu ka, prouad, sellised ontlikumad lahkusid peale esimest vaatust. Mina end nii kehvalt küll ei tundnud, mulle väga meeldis. Esitasin küll omale aeg-ajalt küsimuse, et möhh?! Aga see ongi selline teema, et sa ei saa kohati aru, kus on reaalsus ja kus mängitakse üle võlli, sisu mõttes, mitte professionaalsuse aspektist. Ja siis tuli esimene nätakas - punane kolmerattaline ratas! Meie külamuti oma! Alates sellest hetkest läks juba põnevaks. :D
Kindlasti eeldab selle etenduse nautimine kiiksuga huumorimeelt, soovitavalt tugeva kiiksuga. Samas nagu ma ütlesin, mida rohkem ma täna sellele etendusele mõtlen, seda vähem naljakas see materjal oma tõsiduses on. Selline konfliktne aga hästi koomiliselt esitatud. Kolkakeskkond, kus omad "suurkujud" ja hädapätakad, filosoofid, kunstnikud, luuletajad.. Selleks ei pea üldse Soome sõitma, et äratundmine tekiks. Neid külafilosoofe on meil ka. Eile just käisin külapoes ja stammkunded arutasid Rootsi kuningriigi ajalooteemasid :)
Tagasi etenduse juurde... Väga ontlikele inimestele ma ei soovita, kui just ei ole soovi kõik meil etenduv kogemuse mõttes ära vaadata. Millegipärast arvan, et osadele ei meeldi kohe üldse... Mulle meeldis, 2. vaatus kohe VÄGA! Nii et minge ikka...
Ma ei suutnud eile kuidagi uinuda, ikka käisid mingid stseenid silme eest läbi, muusika kummitas ja naerma ajas. Näete?! On naljakas ja ei ole ka. Nagu meie elu vahel. Absurdne, kontrastne, ükskõikne, varjatud ja koomiline.. nukker...
Mõned vihjed - "Have you seen real moomies in Naantali zoo?"; orienteerumishuviline Jumal; Jaapani turistid; Katri Helena muusika; "Nii, poisid, maasikakooki!"
Et siis kokkuvõtteks (Pantalone häälega) - minge teatrisse! :) Ja ostke pilet soovitavalt esimesse või teise ritta, siis näete talisuplejat täies hiilguses.
Edit: leidsin veel ühe postituse sel teemal, natukene teistmoodi lugemine.
Mulle nt muusikavalik just meeldis, sama kontrastne kui kogu etendus ja, paralleeli tuues, elu maal :) Kuigi selle "NY" osas olen nõus. Emakujust - ma sain aru, et rõhutati ugrilikku kinnisust, et isegi kui sa armastad oma lapsi, siis selle põlvkonna inimene ei hakka sellist triviaalsust ometi välja näitama. Kui tõesti peaks kedagi esile tooma näitlejatest, siis tooksin Kleeri mängitud unetu ehk. Tegelikult ei tahaks, sest see siiski oli kõik üks tervik. Pusle.
Ja veel üks arvustus, jälle omapärane vaatenurk. Lavakujundust kiidaks mina ka, ma nautisin vahepeal neid vaateid heinamaale, täiskuule. Sisutühjaks ma etendust küll ei pea, kindlasti mitte.
Edit.Edit: jäin mõtlema lõunapausi ajal, et kas tegelasi oli ka 9 nagu kassipoegi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar