Läti kindad on unikaalsed oma rikkuse, mustrilise mitmekesisuse ning värvikombinatsioonide poolest. Nood annavad kõige ilmekamalt edasi kohalikku maitset, loomingulisust ja loovust, maailmavaadet.
Kuna aeg ja koid ei säästa vanu esemeid ning oskajad kudujad on samuti kõrges eas, hakati süstemaatiliselt selle teemaga tegelema. Et säilitada mustrid, indentifitseerida kudujad ja pildistada nende töid. Piirkonnaks on Kūku ja Variešu kihelkonnad.
Idee hakata koguma kindamustreid tekkis siis kui autori tädi lahkus manalateele. Sünnipäevadeks kingiti alati tosin paari kindaid ning ka autori ema oli hea kuduja. Iga ornament on ainulaadne, iga kuduja käekiri väljendab tema vaimu ja hinge. Projekti raames koguti kindaid 30 kudujalt, kellest 8 ei ole enam elavate kirjas.
Enamik inimesi tajub mustreid rahvuslikena, kuid ei süvene sisusse. Iga kuduja loob mustriga oma maailma, pannes sellesse oma arusaamad sellest, luues tähenduse. Krustpilsi halduspiirkonnale on eriti iseloomulikud valged peigmehekindad, sõrmikud. Rahvaste rände tulemusena muutusid ka mustrid ja said mõjutusi mujalt.
Ajaloolised kindad.
Kinnaste kohta leiab rohkem infot Jēkabpilsi Ajaloomuuseumist.
Ajalooliste kinnaste jagunemine:
- Labakindad ja sõrmikud
- Igapäevased kindad, pidupäevased kindad
Kindaid, mida kingiti tseremooniate puhul (kirikutegelastele nt).
Kinnaste kasutusvaldkond
- Igapäevaseks kandmiseks
- Kingituseks
Kindad, mis pidid rõõmustama, olema meeleheaks.
Kindaid kingiti järgmisteks tähtpäevadeks:
- Lapse ristsete puhul ristivanematele, kirikuõpetajatele;
- Esimese lapse sünni puhul sugulastele;
- Laps esimest korda kirikus käis - käärkambri kindad (saan aru, et jäeti sinna paar kindaid);
- Lapse esimeste sammude puhul pastorile;
- Kosilastele;
- Peigmehele;
- Kaasavarakindad - peale abielutseremooniat andis pruut kindaid abilistele, külalistele; asetas aita ja looma sarvede otsa; samuti saavad kindad õllelaskja, muusikud jne.
- Matustel - hauakaevaja, kirstukandjad, ristikandja.
Kindakirja traditsioonid
Suulise folkloori järel olid kindaid Lätis populaarsuselt teisel kohal nende rahvatraditsioonis. Kindaid on kootud väga erinevatel eesmärkidel, erinevate mustritega ja erinevates tehnikates.
Kudumine on väga vana traditsioon ning oli tuttav lätlastele juba enne saksa ülemvõimu kehtestamist.
Arheoloogilistelt väljakaevamistelt töövahendeid leitud ei ole aga on andmeid kahest kindapaarist - ühed labakindad ja ühed sõrmedeta kindaid, mis dateeritud 16-18. sajandisse. Leiud pärinevad Līvāni piirkonnast.
Kudumist hakati tüdrukutele õpetama 6-8 aastaselt, et nad jõuaksid mehelemineku eaks kaasavaraks vajalikud esemed valmis kududa. Kooti õhtuti sageli koos, aidati üksteist. Koosviibimised toimusid õhtuti, sinna juurde lauldi, mängiti, tantsiti, lausuti mõistatusi. Poisid nägid kui töökad olid neiud, kes kaasavaraga ametis. Kindaid võis olla kuni 20-30 paari.
Kindaid võib liigitada vastavalt kasutuseesmärgile, tehnikatele, disainile ja mustritele. Kooti igapäevaseid töökindaid, pulmadeks, austuseks ja matusteks, peiedeks. Töökindad olid lihtsad, 1-2värvilised. Igapäevased kindad mustrilised, kirjatud ja mitmekesised. Eraldi tüüp oli läti keeles "goda cimdi", arvan, et peetakse silmas kirikuõpetajale kingitud kindaid. Sellised olid rikkalike mustritega, suursugused, luksuslikes värvides ja kaunistustega. Kõige luksuslikumad olid pulmakindad. Peigmehele kootud kindad pidid näitama kuduja oskusi. Matusekindad olid tagasihoidlikumad. Neid kooti tumedates värvides ning kingiti hauakaevajale.
On oluline säilitada ja dokumenteerida eelmise sajandi kinnaste mustreid. Nüüd, mil kudumist õpetatakse koolis, ei ole enam seda traditsiooni, et kindakudumist antakse edasi vanaemalt lapsele. Kinda ja sokikudumine kuulub aga iidsete traditsioonide hulka.
Vanimad mustrid on seotud iidse mütoloogiaga. Tähendusega märgid on muutunud vaid kaunistuselementideks. Olid roosid, linnutiivad, päike, tähed, kalasaba, ristid jne. Hiljem hakkasid kudujad kasutama taimeornamente, seejärel geomeetrilisi kujundeid. Uute värvide müügiletulekuga muutusid lõngad kirkamaks.
19. sajandil ei koota enam kirikutegelastele valgeid kindaid Latgale piirkonnas. Olulisemaks saab kombinatsioon, kus tumedale pinnale kootakse heledam muster sisse. Väheneb vitsamotiivi kasutamine, kootakse voodriga kindaid, lisanduvad helmed, muutub tehnika.
Nüüd järgneb loetelu 20.sajandi alguse kirjandusest, kus kindad või kudumine ära märgitud on. Nt leidsin sealt Vaga Jenoveva lood, mis ka Eestis olid 20. sajandi alguses väga popid ja seda eriti naislugejate seas. Selgub, et seal on mainitud, kuidas tüdruk õpib 6-aastaselt kuduma ja teda õpetab õde.
Edasi tutvustatakse ühe piirkonna kahe kihelkonna kindaid ning nende kohta informatsiooni kogumise projekti (“Cimdu raksti Krustpils novada Kūku un Variešu pagastos”). Projekti eesmärgiks oli koguda ja dokumenteerida selle piirkonna mustrid. Identifitseeriti kudujad, koguti esemeid ja pildistati. Saati tuttavamaks Jēkabpilsi ajaloomuuseumis talletatud kogudega. Aastal 2006 korraldati suur näitus, kus eksponeeriti 100 erinevat mustrit antud kihelkonnast. Ära on toodud kinnaste omanikud ja kudujad, kes näitusele kaasa aitasid. Täpselt ei selgu, kas kooti uued koopiad või oli kodudes veel alles vanu esemeid ja kui suur oli muuseumikogude osakaal sellel näitusel. Arvan, et äkki kooti kohalike abiga muuseumikoopiaid, kuna artikli lõpus tänatakse kõiki osalejaid ning mainitakse, et kudujatele kingiti meeneid mälestuseks.
Lõpetuseks on avaldatud kommentaarid erinevatelt näitusekülastajatelt ning lisatakse, et materjalid on saadaval digitaalsena valdades, osalenud muuseumites ning keskustes. Nimed leiab artiklist.
Lisaks on seal veel ära toodud pikk nimekiri raamatutest:
1. Latviešu padomju lietišķā māksla. – Rīga: LVI, 1960. Sastādījis J. Pujāts.
2. Slava Mirdza. Latviešu rakstainie cimdi. – Rīga: LVI, Zinātne, 1990.
3. Arheoloģija un etnogrāfija. 2. daļa – Rīga: ZA, 1960. – 137. lpp.
4. Cimdu Jettiņa. – Rīga: Preses nams, 1997.
5. Mājturība. – Rīga: LVI, 1961. – 637. – 642. lpp.
6. Latviešu mūsdienu tautas māksla. – Rīga: Liesma, 1981. – 70. - 86. lpp.
7. Latviešu tautas māksla. – Rīga: Liesma, 1967. – 264. – 265. lpp.
8. Cimdu raksti. – Rīga: LVI, 1961.
9. Ruža I. Adīšana. – Rīga: Avots, 1982. – 177. – 181. lpp.
10. Slava M. Latviešu tautas tērpi. – Rīga: Zinātne, 1966. – 94. lpp.
11. Latvju novada tērpi. – Krustpils-Kanādas izd.
12. Valsts vēsturiskā muzeja krājumi. – Rīga: Valsts vēstures muz. Izdevums mat. Siliņa red., 1931.
13. Rubene E., Ivanova G. Adījumu raksti un adīšanas technika. 2. izd. – Rīga: 1957.
14. Kotjurgina-Lāma N. Viss par cimdiem. – Rīga: Zvaigzne ABC, 2007.
15. Celms V. Latvju raksts un zīmes. – Rīga: Folkloras informācijas centrs, 2007. – 97. – 107. lpp.
ALLIKAS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar