reede, 13. märts 2015

Draama räimega.

Eile käisime Rosinaga külaturult värsket räime toomas. Juba turul käitus koer nii nagu oleks õnnest puudu vaid kala. Nuuskis kastide juures ja mul oli tegemist, et teda kalast eemal hoida. Müüja oli täiesti veendunud, et kala ostetakse koerale. Räim on praegu nii ilus värske!

Tulin siis koju ja puhastasin pesin kalad ära. Koer ninapidi köögis passimas. Mõtlesin siis, et ok, proovime. Maadam meil sõi vahel kala, pika hambaga ja natukene, et äkki Rosinale ka maitseb? Kala peaks ju olema kasulik ometigi. Lõikasin ühe räime pooleks ja panin kaussi. Kala kadus sekundiga kausist ning hetk hiljem leidsin ma koera koos kalaga elutoast vaibalt. Olgu täheldatud, et kõik delikatessid tuleb ju tassida vaiba peale. Oma igapäevast lobi sööme kausist aga maiuseid vaibalt.

Nii, see õnnetu räim siis. Lõhnab kurivaim, meeletult. Nätsutaks veidi? Siuke imelik nagu oleks. Maitse on veider aga see lõhn. Torgiks ninaga, lakuks veidi, prooviks hambaga... ei tea... veider. Koer istub keset vaipa, täiesti nõutu nägu peas. Viisin kala kaussi tagasi, et no kui ei ole isu, ehk pärast siis tahab ikka. Sekund hiljem oli kala uuesti vaibal. Koer ka. Rääkimata nõutust näoilmest. Et oled sa ikka kindel, et seda süüakse? Ja et see olen tingimata mina, kes seda sööma peaks? Proovin siis kala ära võtta, ei, koer sitsib ja palub, et ma tagasi annaksin. Annan. Jälle see nõutu pilk :D
Naerda muidugi ei tohi, siis muutub ilme veel kummalisemaks, kerge segu nõutusest ja solvumisest. Annad siis sellist sööki, mis lõhnab meeletult hästi aga maitse.... ?! No ma ei tea, see vist ikka ei kõlba süüa.

Õnnetu poolik räimekribal suundub otsustavalt prügikasti.

2 kommentaari:

  1. Lahe. :D Meie kolli-kadunuke oli jällegi räimedest nii vaimustatud, et neid puhastade polnud hirmu ka, kuhu rapped panna. Isegi need pistis pinsli.

    VastaKustuta
  2. :D
    Meie maakrantsu oli ka räimehull ja kalamees, kes suviti käis talust tallu kalu pakkumas, suur sõber. Too loopis talle otse autost toorest :P

    VastaKustuta