laupäev, 28. veebruar 2015

Pugeja

Mul oli üks heliplaat kadunud ja ilma selleta tundus hommik mõttetu. Juba eile otsisin autost, ei leidnud. Siis pöörasin kodus kappe pahupidi, kutsikas ka kohe kohal. Et mis teeme ja oi kui põnev. Millegipärast on kõik sahtlid, kapid, lõngakastid kohutavalt huvitavad.

Ajaviiteks jutustasin siis temaga, et koristamine lõbusam oleks. Küsin: "Rosin, kus on see plaat?" Rosin tõmbab kõrvad hästi pealigi, teeb ette pugejaliku näo ja igaks juhuks liputab kiiresti saba. Et ei jääks mitte mingisugust kahtlusekübet sellest, et tema võiks äkki kuidagi asjaga seotud olla.

Nimedest.
Hämmastav, milliseid nimesid on inimene suuteline oma lemmikloomale andma. Mingil hetkel juhtud end kõrval kuulama ja no lausa piinlik hakkab. Mingid tuletised hellitusnimest, peapeale pööratud versioonid, lühendused jne. Ema nt kutsub Rosinat vahel marakratiks. Kusjuures minul seostub see rüblikuga. Tüübiga, kes teeb iga päev pättust ja on muidu võimatu. Seda koomilisem see nimi on, sest no mul ei meenu ühtegi tegu, mis võiks kasvõi teatud varjundiga pättuseks pidada. See koer on nii eeskujulik, et vahel hakkab imelik lausa :D

Jalutama.
Talv on taas meie taljele mõjunud, õigemini olgem täpsed - pime aeg ei soosi pikki ringe. Aga nüüd läheb valgemaks, soojemaks ja puhtamaks. Jalutamised on lahedad aga neid tuleb pikendada jupikaupa :P Täna hommikul tegime taas ühe tsipa suurema ringi ja kodu suunas kõndides mõtlesin naiivselt, et võtaks teiselt poolt ka veel ühe kaare lisaks. Aga koer, nähes maja, kimas otsejoones üle platsi. Koju palun ja kohe! Liiale ei maksa ka minna, hommikusöök söömata veel ja alles ma sain soojast pesast välja, eksole.

Kommentaare ei ole: