reede, 23. jaanuar 2015

Vanavarakoguja raske elu

Lugesin nii, et silmad naerust märjad.

ALLIKAS.

Johannes Jans (Jaens, Jäns).
• Johannes Jans sündis 1892. aastal Anijal, Harju-Jaanis.
Osales Vabadussõjas.
Õppis noorukina kunsti. 1920. aastal läkitas Eesti Muinasvara Päästetoimkond ta Muhu saarele. Hiljem käis ta muuseumi lähetusel vanavara korjamas veel mitmes paigas Tõstamaal, Setumaal, Narva-tagustes valdades, Harglas, Sangastes ja Pakril.
• Abiellus kunstnik Lydia Jans-Wademanniga.
• Suri 1967. aastal Šveitsis.

Vanavarakoguja asus teele 86 aasta eest



XX sajandi teisel kümnendil seadis Eesti Rahva Muuseum endale eesmärgi kogu maa läbi käia ja võtta kaasa kõik vanad haruldased asjad, mille kadumist võis karta. Moodustati Eesti Muinasvara Päästetoimkond, mille tegevust juhtisid Kristjan Raud ja August Pulst.

1920. aastal saatis see toimkond vanavarakorjajad teele Eesti paljudesse kihelkondadesse, kaasas «Juhatuskiri korjajale», korjamisraamat, kviitungid ja raha. Johannes Jans läkitati 1920. aasta mais Muhu saarele.

Vanavarakogujateks sattusid sagedasti üliõpilased ja noored haritlased. Johannes Jans oli alla kolmekümnene kunstiharidust saanud mees. Algajale kogujale oli kõik uus ja huvitav. Just tänu niisugustele kogujatele on muuseumi varad kujunenud üllatavalt mitmekesiseks.

«Vanavarakoguja Johannes Jansi päevik võiks olla tänapäeval hea õppevahend tööd alustavale etnoloogile või muuseumitöötajale,» arvab etnoloog Heiki Pärdi.

Eesti Vabaõhumuuseumi teadur Heiki Pärdi luges Eesti Rahva Muuseumi viimasel aastakonverentsil oma ettekande parimad palad ette just Johannes Jansi Muhu päevikust.

«Väga omapärasest ja diletantlikust lähenemisviisist hoolimata kooruvad sealt välja lihtsad tõed: etnograafilise välitöö õnnestumiseks on vaja lugupidavat suhtumist kohalikesse inimestesse, kohanemisvõimet, head suhtlemisoskust ja huumorimeelt.»
-----------------------------------------------------------------------
Lihtsas rõivas mees kõnnib mööda Muhumaad, vaatab merd, kadakaid ja lambakarju ning eredate seelikutega karjaseid – mis rahu ja idüll! Siis astub õuele.
See on üks soe ja särav maikuu päev 86 aastat tagasi. Johannes Jans on õhevil, sest Eesti Rahva Muuseum on tema õlgadele asetanud vastutustunnet nõudva missiooni: tal tuleb käia perest peresse ja välja kaubelda väärtuslikke muinasasju, kust aga vähegi saab.
Samuti tuleb Johannesel üles tähendada kõik, mis temaga tee peal juhtub: kirjeldada inimesi, nende nägusid ja rõivaid ning esemeid, mis maha jäävad.

«Käisin päeva jooksul umbes kaheksas peres. Rohkem ei jõudnud, sest inimestega on enne vaja palju rääkida, kui saad midagi. Kääru talus on vanad käsikivid, praegu veel tarvitusel. Ka jäi sina vana margapuu maha,» kirjutab Johannes Jans tolle lammaste ja eredate seelikutega alanud maihommiku jätkuks mõni tund hiljem oma päevikusse.

Kirpudeta magamisase
Johannes Jansi päevikust leiab üllatavalt ausaid ülestunnistusi ja paeluvaid sisemonolooge.
«Mida üks vanavarakorjaja mõtleb? Et oleks ilus ilm ja et loota oleks hääd rooga. See tähendab nisuleiba rõõsapiimaga ning keedet muredaid tuhleid ja masinavõid!»
Ja veidi maad edasi: «Niipea, kui oled söönud, mõtled hea meelega ka vanavara peale, hindad kõrgelt tema kunstiväärtust ja jooksed tema peale igatahes tormi. Iseäranis, kui sa öösel mõnes kirpudeta kohas oled magada saanud.»
Vanavarakorjajad olid tol ajal natuke nagu harjuskid, peibutades maainimesi piipude, niitide, nõelte, kammide, värvide ja joonistusplokkidega. Niisugusest pudipadist võis maal vanade asjade väljakauplemisel kasu tõusta.

Keinastu seljapesu
«Poolteisepäevase saarel olemise ja alatasase lõugade liigutamise järel sain viimaks niikaugele, et mind usaldama hakati. Et ühes ja sesssamas talus kolm neli korda käinud ja neil enam midagi näidata ei olnud, tegin minekut,» kirjutab Johannes oma päevikusse 23. mail. «Kompsu vanavaraga andsin hobuse tuua, ise võtsin saapad selga ja sammusin merde.»
Nimelt pääseb Muhu saare loodenurga tagant hea tahtmise korral läbi vee jala otse Keinastu laiule. Tol ajal elas seal kaheksa peret. Johannes Jans haistis vanavaranoosi.
«Keinaste kombed paistavad lihtsamad olema kui Muhus,» pajatab ta varsti. «Käisin saunas, kus mehed ja naised üksteist pesid ja vihtlesid. Keegi naine vihtles mind ja pesi selga hoolikalt, selle eest, et pidin talle teine päev rohkem niiti andma kui teistele.»
Johannest võib pidada kogujana küll diletandiks, kuid kuidagi ei saa talle ette heita kavaluse puudumist.
Ta taipab üsna ruttu, et oma vanavarakogumisega ei poe ta nende madalate roogkatuste all elavate saarlaste hinge küll kuidagi. See-eest aga võib ta neile huvi pakkuda kui kaupmees.
Nii peidab Johannes oma kõige otsitavama kauba ära ja käib küla kõigepealt pealiskaudselt läbi. Siis jääb kuhugi perre öömajale, et inimesi järele mõtlema jätta.

Kuri ametnikutoon
Või võtab Johannes range ametniku tooni.
«Vabadiku maja. Naine kaevul. Mees eemal. Astun ligi,» alustab ta ühe päeva sündmuste reportaažlikku kirjeldust.
« «Tere!» – «Tere jah!» Võtan kohe bloknoodi välja, kortsutan veidi kulmu ja vaatan üle õue. Mees ja naine vahivad mind pärani silmil, naisel kaevu kouk käes.
«No mis teil veel muinasajast järel on, rääkige!»
Vaikus.
«Olen valitsuse poolt saadetud mees ja korjan kõik vanad ennemuistsed asjad ära, maksan täit hinda ja vahetan kauba vastu – noh?»
Vanamees toob kähku istet. Istun ja jään ootama.»
Johannes Jansi kogumisretk kestab Muhus kogu suve. Jaanipäeva paiku läheb mehel aga raskeks. Raskemaks kui kunagi varem. Päevakirjeldused kuivavad napiks, aga ei kaota ometi ilmekust.
«24. juunil. Lõetsal. Õlut proovimas. Õlut palju. Olen võtja. Purjes. Ärgu pandagu pahaks.
25. juunil. Lõetsal. Peavalu. Peaparandust võtmas. Purjes. Palju mehi koos. Pärast pulmas.
26. juunil. Pulmas. Õlut küll. Pean kommet pidama ja hommiku vara jällegi jooma hakkama. Kaon keskpäeva ajal ära. Lähen vanavara korjama. Korjamine nigel, ise vintis, teel antakse jaanipäeva «jätku» alatasa peale. Vanavarakorjaja tee on väga keeruline.»

Vargad päral
26. juuni on Johannesele üldse pikk ja pingutusterohke päev.
«Hea kuraasiga võtan Nossalt tooli ja kapa. Tulen, jalad rasked, istun toolil. Uni. Heidan maha ja magan. Kuulen viimaks, et ühed tooli kallal kalkuleerivad. Ärkan ja tõusen, kudas kord ja kohus.
Mehed arvanud, et ma surnud, tahtnud tooli ära viia. Lubasid tooliga pähe panna. Läksid ära. Koolimajas. Joodakse õlut. Papid ja kooliõpetajad koos.»

Vanavarakorjaja armastus
Kuu aja pärast on Johannes Jans oma varandusega Kuivastu sadamas ja karjub kapteniga, et see ta hinnalise kraami koos 15 puuda kaaluva kirstuga peale võtaks. Lõpuks see tänu sajatustele õnnestub ja Johannes võib kergendatult ohata.

«Kes ise pole vanavara korjanud, see ei saa aru sest «armastusest», millega vanavarakorjaja oma vaevaga kätte saadud vara liigutab. Iga asjaga on teatud mälestus kaasas!» kirjutab Johannes oma päeviku lõpul sootuks ümber kasvanuna. Kirpudeta asemel ja hääl roal ei ole Johannese peas enam niisugust kaalu kui veel mõni kuu tagasi.


Vanavarakoguja Johannes Jans istub keset oma Muhust kogutud varandust Toompea lossi vapisaalis. Tähtsast pildistamisest kirjutab ta 3. augustil 1920 oma märkmetesse: «Võeti mind minu vanavaraga mõisnikkude vapisaalis üles. See oli esimene üles pandud kogu uues «museumis». Hra Pulst oli mulle lahkeks nõuandjaks ja aitajaks-tööliseks ja ka tema pealekäimisel sai pildistatud see uus «etap» Eesti Muuseumi ajaloos.» Foto: Eesti Rahva Muuseum



Kommentaare ei ole: