Võtsin Hargla raamatud ette suht pika hambaga, sest üks esimesi lugusid mulle väga ei meeldinud ja sellest ka teatav vastumeelsus kõikide järgnevate suhtes. "Pirita kägistaja" (mis tore lektüür jõuludeks, eksole) on aga täitsa loetav. Mulle ei ole silma jäänud (peaks googeldama muidugi), kas ta on pikemalt ka kuskil sõna võtnud, et palju selles taustas on ajaloolisi fakte ja palju fantaasiat. Igatahes jäävad silma mõned käsitööliste elu puudutavad seigad ja see paneb fantaasia tööle.
"Neljast viieni on õdedele ette nähtud jalutamine ristikäikudes ja lugemine; kellel lugemine raske on, saavad teiste käest õpetust. Nunnad võivad siis ka käsitööd teha, õmmelda, tikkida, kududa." (lk. 157).
"Varsti hakkab linn suveks valmistuma.../.../ Köismäele tulevad kanepiketrajad ja hakkavad oma suuri ketramistelgi parandama ja suviseks tööks valmis seadma." (lk. 146).
Aasta 1431.
Tuletab mulle meelde seda mõnusat vana Tallinna olustikku, millest Kross oma "Kolme katku vahel" nii elavalt kirjeldas. Sealne olustik on muidugi hilisem kui Melchiori lugudes. Jälle üks neist raamatutest, mida ma vist lugesin õigel ajal ja õiges kohas. Kuna mu keskkool, esimene töökoht ja ka ülikool asusid kõik vanalinnas, siis oli mulle seal iga sopp tuttav ja sada korda läbi kõnnitud. Põnev oli mõttes ajalukku tagasi minna...
Huvitav on Melchiori lugusid ka kogukonna kronoloogiasse panna, seda enam, et "Pirita kägistaja" tegevuses on oluline roll Saha vasallil. Oli ju minu esivanemate kant nn Saha-tagune :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar