Mul on laadapildistamise osas kerge kõhelus alati sees peale üht korda Soomes, kus käre müüjanna mulle peale käratas, et mis ma pildistan siin ja mis ma nende piltidega teen?! Esiteks, ma ei harju ilmselt kunagi sellega, et Soomes sind igaüks sinatab :P ja teiseks, see tundus nii ebaviisakas pealelend. Eks ma oleks ju võinud ka ise selle peale tulla, et eelnevalt küsida ja ju see oli tema jaoks sama ebaviisakas aga ma ei tulnud nagu selle peale. Ma ju ei käi laadal selleks, et ideid varastada ja neid edasi müüa :P See selleks, ka meile on nüüd jõudnud sildid - mitte pildistada - ja nüüd ma saan sellest ka pisut rohkem aru, miks see nii on. Aga mitte sellest ei soovinud ma kirjutada, vaid ikka laadamuljetest.
Minu selle aasta kõige-kõige olid need papud. Vilditud, kenad siidipaelad peal ja kõvad käimatallad all. Ja need värvid, nii ägedad :)
Hästi armas proua oli ka rahvariiete tegemise nurgas, kus võis huviline nõu ja abi küsida, mustreid osta ja praktilisi oskusi kaeda. Proua kudus kirivööd ja miks ma uudistama läksin, oli see, et tal oli ülespandud vöö ka niietatud. See tuli mulle üllatusena, kuigi üsna loogiline ju. Mul on vast aastast 1993 või 1994 juba vöökudumise riistad olemas ja omal ajal oli täiesti kindel plaan vööd tegema hakata aga kuidagi soiku jäi see kõik. Mul olid juhised olemas ja linane materjal lõimeks jne aga see niietamise osa - sellest mul küll puudub igasugune mälupilt. Võimalik, et tehaksegi nii ja naa? Igatahes proua näitas meelsasti, kuidas need asjad käivad. Panen nüüd selle seiga siia kirja, kes teab, äkki läheb veel 20 aastat enne kui ma reaalselt kõiki oma ideid realiseerima hakkan :P
Ja siia lõppu tahaksin kirjutada karudest. Ma olen endiselt nii lapsemeelne, et karud ja nukud jms lähevad mulle korda. Toredas laadakohvikus (kus olid vanakooli vahvlid ja presskannu kohv!) elasid karud, pitsilistes kleitides ja valgete põlledega erinevas suuruses karud. Kuna ma olin just hiljuti ühe allahinduse ajal omale nende karude autori raamatu soetanud ning selle põhjalikult läbi töötanud, tundsin autori ka ära. Tegemist on siis raamatuga "Õnnelikud päevad Jaago talus" ning talu perenaine on Inga. Natukene ajasime juttu ka. Elustiili muutusest, kannapöördest elus ja kõigest sellest, kuidas nende muutustega toime tulla. Tal oli ilus mõte, mis meile kõikidele teada aga tasub siiski uuesti üle korrata - kui sa teed midagi, mida sa väga hästi oskad ja see sulle meeldib, siis sa teed õiget asja siin elus. Reaalsuses on see vahel väga raske realiseerida aga jumet sel mõttel ju on :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar