teisipäev, 25. november 2014

Meenutus jõuludest

Jäime täna kolleegiga jõulude teemal muljeid vahetama. Tema elas perega Budapestis ja rääkis, et kui kuskil poes oli märgata järjekorda, siis võis olla kindel, et müüakse banaane. Enamasti olid need rohelised ja neid tuli enne söömist hoida kapis. Banaanid olid eksootika neile nagu ka meile siin. See tundub ikka nii kummaline hetkel, kus võid iga kell poest kobara korvi haarata.

Mul seostuvad jõuludega apelsinid ja mandariinid. Viinerid ka millegipärast, sest meil osteti ikka pidupäevaks hapukapsaste kõrvale viinereid. Mälu hakkab trikke tegema ja ei mäleta enam detaile aga minu meelest olid viinerid ka paras defitsiit. Noh, tegelikult oli ka keeduvorst maapoes defka.

Mul meenus kõige sellega, kuidas Assakult ladudest käis maale vast korra või paar (?) nädalas kaubaauto. Kuna minul lõppes kool suhteliselt vara, siis saadeti mind alati järjekorda valvama. Isegi kui maale kaupa tuli, oli seda nii vähe, et järjekorras esimesed ainult said. See ei puudutanud siis mitte ainult eksootilist kraami, seda minu meelest maale üldse ei tulnud (või jagati leti alt oma tuttavatele) aga kasvõi nt parem keeduvorst nagu "Lemmik" kuulus  nende hulka, mida ma alati pidin 300-500gr ostma kui oli. Kui plaan oli suitsutada, siis ka rohkem aga vahel kui head keedukat toodi vähe, siis pani müüja piiri, et latti korraga ei müü. "Kevadine" oli ka selline, mida meeldis meile kodus võileiva peal süüa.

Meil töötas üks onudest Assaku ladudes, ma ei teagi, mis ta seal tegi, ilmselt transpordis miskit. Kuna meil oli suur pere ja vanaema sünnipäev oli ligistikku jõulude ja aastavahetusega, siis võimalusel tõi onu vanaemale 4-5kg viinereid korraga otse laost. Meil käis ju pea kogu vahmiil selle kahe nädala jooksul  maakodust läbi ning kõik olid ikkagi harjunud, et võõrustaja (vanaema) pakub sooja toitu. Kapsast tegime me ise sisse, liha sai vanaema sageli külast. Ikka oli keegi, kes kasvatas siga jõuludeks.  Vanaema ostis korraga rohkem ja soolas astjasse. Aga lisaks tuli miskit hankida ja enamasti olid need viinerid. Kartuleid ja porgandeid oli meil ka alati keldris suur varu. Sülti keetis vanaema ka terveks kuuks :P

Külalised enamasti tõid torti, piparkooke (ilusaid ja glasuuriga, linnaomi :P) ja head kringlit. Juhtus sageli, et vanaema sünnipäeval oli mitu torti korraga. Tort oli odav ja ka sellega oli nii, et paremaid tuli tellida ning pidid tundma kedagi, et väga head torti saada. Meil töötas üks sugulane "Olümpias" ja ilmselt võis tal ikka täiesti kopp ees olla nendest "vahvlitorudega tordi" ja murdmisega  sukaatkringli tellijatest, kes kõik tagaukse kaudu edasi-tagasi tähtpäevade aegu saalisid.

Jõulud algasid vara, sest lapsed tegid ikka enne pühi vanaema juurde tiiru. Päris pühade ajal oldi kodus, igaüks oma perega. Meil on alati olnud reegel, et 24. külla ei minda ega tulda. Seejärel peale uut aastat kas tuldi pikemaks ajaks või siis nädalavahetuseks. See oli meile suht hull aeg, eriti kui vanaema vanemaks jäi ja ise enam süüa teha väga ei tahtnud. Lisaks soojale toidule tuli ju ka küpsetada, enamasti oli meil pärmitaignast kaneeli-suhkrukringel. Napsud, soe toit, piparkoogid muidugi ka.

Vanaema sünnipäevaks tulid ka tema õed ja vennad, vahel lapsed omakorda kaasas. See oli hull mass, mis siis meie pisikesest elamisest läbi käis (vanaemal on 10 last ja 12 õde-venda, kes on elu jooksul üsna produktiivselt paljunenud). Stressiperiood kohe kindlasti. Mul oli pikka aega tõrge perekondlike tähtpäevade suhtes, on mingil määral siiani.

6 kommentaari:

mimikri ütles ...

Keeduvorstid: Ylemiste, Stepi olid jubedad, Laste käras kah, kuigi mingit soonevärki kippus sealgi suts palju olema sees. Mulle meeldis ka Kevadine, kergelt tillimaitsega ja Lemmik oli muidugi defka. Viinerid oli vägagi defitsiit, ma mäletan, et mu vanaema tohtis juubeliks mingi loa alusel osta viina ja viinereid, see oli vast 80-date algupoolel.

KK ütles ...

:D
Meile maale toodi isegi jäätist üks pappkast per kaubakord.

KK ütles ...

Üks asi ununes - kohv. Ka seda polnud ju saada, ainult viljakohvi võis poest osta. Meil oli üks mutt tuttav, kes tegi kaubastute valitsuse poolt poodides inventuure. Ja tema kaudu saime me kohviube ning vahel ka lahustuvat kohvi.

Anonüümne ütles ...

Vahest tuleb ikka nostalgia peale, värske sai, värske või ja värske vorst nt. Lemmik. Nüüd täiskasvanuna ei ole sellist maitsekooslust enam õnnestunud kogeda. Ja joodud sai lahustuvat kohvi ka (kui õnnestus saada). Minu onunaine töötas Virus, sestap olid meie pidulaual ikka Viru kringlid. See oli maal ikka kõva sõna. Aga oma esimest banaanikogemust meenutada on lihtsalt piinlik, kuigi juba 40+.

mimikri ütles ...

Kohviga oli mingi aeg jah kriis, ma mäletan, et meil onnestus osta rohelisi ube ja neid me siis kärsatasime ahjus. Ja siis mingi aeg olid mu vanemate töökohtades Brezhnevi pakikesed ( veel 80-date lopus), mis tähendas seda, et maksid teatud summa ja said nö. yllatuspakikese. Alati oli midagi head ja midagi jama, nt et natuke vinereid ja ketsupit, aga siis ikka merikapsakonserv ka.

KK ütles ...

Nüüd, kus sa nendest rohelistest kohviubadest kirjutasid, meenus mulle ka miskit aga see oli väga lühiajaliselt. Praeahjus kärsatati :)

Banaanidega seoses mulle meenub üks kord, kus meile koju toodi suur kilekotitäis ja ma ei mäleta, et ma oleks nendest sillas olnud või isuga söönud. Rohkem kordi ei meenu.